tegelikult suutsin oma telefoni ära kaotada
ooõudust
ja igasugust pulli
ja mõnusalt rahvaga siidrit juua
ja Kai Ricaga elust-horoskoobist rääkida.
tegelikult istusin hommikul liiga hilja bussi
ja tundsin, kuidas maailm valgub laiali
ja meeled lõikavad mu olemuse alasti
tegelikult mõtlen iga päev
kuidas olla sulle vajalik
kesiganes sa oled
kusiganes sa oled
ootad arvamust maailmast
maailm ootab sinu olemist
muud midagi sinu hommikust tõusu
nii nagu Hannah Arendt tahaks, et inimesed ikka oma juukseid kammiksid
kui nad uksest välja jalutavad
aga ka enne seda
need inimesed ka, keda ootab kindel holokaust
ainult nii saab surmale vastu
endale vastu kõigele meis vastu
ainult nii võibki olla päriselt olemas
miks ma su silmarõõm ei või olla
kõik ei saagi olla
polegi vaja
ivo ka ei ole minu silmarõõm
ta on alati olemas
alati helge ja alati oma
ka siis kui ma olen sõitnud läbi terve maailma
et lõpuks istuda Kumu raamatukogus ja tunda aega ja inimesi endast läbi minemas
nii hea on olla
et hirmus hakkab
ja inimestel on lihtsam
kui nad ei tea, et Mall Nukke aja portreteering, mida võib Kunstihoones näha, on nii valus, et ma tunnen juba end plaksti vastu aega jooksmas, aga igal juhul püüdes olla enam, kui ma olen
kas ma olen?
kes ma olen?
hommikul teen pilti tuvidest ja oma varjust ja poisist koeraga sealsamas tühjuses, eikuskil, tundes end häbematu plikana, tegelikult seisin üks päev pimedal tänaval valgustatud akna taga, kaks poissi tegid palja ülakehaga süüa, mina lihtsalt passisin, pea muudkui tühjenes ja nemad rääkisid ja jooksid ringi, summutasid kartulipudruks kartulit, lõikusid lõhet või heeringat elutoas kenadeks kuubikuteks, olid nii ilusad ja vaikivad, et ma olekski jäänud neid vaatama niimoodi kella üheteistkümneni, tajudes oma vuajerismi kõigest varjundina paljudest inimlikest märkidest, ka sellest, et ma olen naine, ka sellest, et ma ei ole juba pikemat aega tüdruk, ka sellest, et ma ei ole meest näinud eelmise aasta sügisest saati, ma ei taha näha ka, hirmus hakkab, aga tahan näha, vajalik on, seisan ja kuulan ennast tänava sees
kuulan ja mõtlen kõikidele ilusatele naistele
keda on armastatud
ja kes on armastanud ilma ainsagi lootuseta olla vastu armastatud
lihtsalt
ar ma sta sid
mina peaks üheks nendest naistest saama
ma peaks nende poiste eest hoolitsema
ei suuda
üles leida vaprus armastada
*
kuidas elad, Ann? Katrina? Liisa? Emilie?
nagu ikka
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar