Kui see poodi tuli, lihtsalt seisin ja patsutasin seda. Rahustavad mittemidagiütlevad pallikesed ja meeletult vaikne ja lausa ooteärevil kaas. Kas te tunnete, kuidas ta ei tahagi silma paista, ta tahab lihtsalt olla. Mittemidagiütlev, mittekedagisegav, mittekuidagikordaminev, vat selline kaas on. Lähed juurde, nuusutad, plastikust justkui, ei midagi nahkset ega tõelist, võib-olla isegi natuke nagu hotellituba, mis on täpselt sama suur või väike, kui see teine tuba, mille eest makstakse sama palju kui selle eest, kus sa viibid. Mittekedagiarmastav, mittekellekskisaav, mittekuidagimeissepuutuv, mitteessugiarusaav, valusalt avastav. Tühi - otsekui mantra, mida aina korratakse rütmiliselt, aeglaselt, selleks, et endast paremini aru saada ja siis ei saada? Saadakse?
See mulle muide just pastelsetes toonides meeldibki. Neutraalsus, mis ei vii mitte kuhugi peale kõikehõlmava tühjuse, mida saab kohata ainult vahel taevasse vaadates või lilli, nii mõnusalt pastelsed, aga mitte kunagi rütmilised ja rahulikud, nagu see Looduse väljaanne aastast 1936.
Ahjaa, ma sattusin muide Draakonigaleriisse näitusele. Katri Sipiläineni "Tagametsazine"i vaatama. Kummaliselt samasugune tunne tekkis. Lisalood muidugi. Rand. Aasta 2003. Memm on surnud. Üksi oma kodus. Mina. Vanust kaheksateist. Minu parim sõbranna vanust kolmteist. Klassikaline raadio. Joonistame, räägime, unistame. Ahjaa, mul oli lemmikpoiss klassis. Ja siis mul oli veel Simone de Beauvoir. Lebame rannal, vaatame kajakaid, istume kivitrepil ja vaatame meist vanemaid meievanuseid vees, meid vaatab Kreutzwaldi kuju.
Liivapisarad libisevad "Teise sugupoole" lehtede vahele, aga ma ei suuda seda kõrvale panna. See on see aasta, kui ülikool on ees ja sugupool on sees. See on see hetk, kus pastelsed toonid lõivad mind reaalseks, rand, Simone ja surnud vanaema, kes vahel siiani minusse puutub. Väike vana maja, kus ma olin kasvanud suureks, kanad, õu, õunapuud, ootamine, mädamuna, millesse ma enam ei uskunud, vanaema, keda enam ei olnud. Veel üks aasta üksi. Eemal.
Kui sa nüüd pärid, miks ma just sellest räägin, siis just sellepärast, et ma jäingi neid pilte vaatama. Nad meenutasid minu kogemust. Eriti "Tolmumetsa Sõbralik Vaim" ja "Tagametsazine´i kaanetüdruk" - väiksed vihased naised, kes polegi nii vihased, kes lihtsalt on. Simone, kes räägib rahulikult sellest, kuidas nad panid naised viljapõldudest eemale, kui mens tuli. Mina ei saanud kirikusse minna pühapäeval. Mina, kes ma kunagi tahtsin saada nunnaks, pidin kodus istuma punase jõhkra valusa vere pärast, mis tunnistas mind naiseks, kes ma veel ei olnud. Ka seitsmeteistkümneselt mitte. Rääkimata kaheksateistkümnesest plikast.
Praegu tunnistan ma end naiseks? Jaa. Ma ei pääse enam oma hormoonidest. Iseendast. Mitte millestki. Ma ei pääse sellest teadmisestki, et ma ei taha armastada, aga tuleb. Et ma ei julge hoolida, aga tuleb. Tuleme nende pallikestega juurde raamatul. Rahu. Rütmiline, mittemidagiütlev, mittekedagisegav. Mina elan sellest rahust.
Võib-olla on see samasugune rahu, nagu Mari-Liis Eskussoni "Maali!" Kanutis, Kristiina Vilipõllu esituses. Helena Krinal rääkis mulle, kuidas mõned lavastused tekitavad tahtmise magama jääda. See on justkui üks nendest lavastustest, kui poleks varju ja muusikat, poleks mind vaatajana aina enam ja enam endasse süvenemas.Vari, mis moodustab kandle. Vari, mis moodustab lille.
Ilu.
Rütmiline ja lähedalekiskuv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar