03 mai 2013

Telefon on ja paanika on

Külm maapind nõrgub mööda sabakonti kergelt neerudesse ja kõhtu selgroogu ja sealt edasi minusse, kevad on, õnnestunud erialavalik, töö on, mina olen, seiklused on, mehed on mittetõsiseltvõetavad, kõik on täpselt nii nagu peab. Tarkust võimalikult vähe hädavajalikele toimingutele aega raisata võiks ka olla, siis oleks vähem probleeme ja paanikat. Telefon on.

Poiss pöördub keset jutustamist ümber.
Ta vaatab tüdrukut, vaikselt - nii nagu ainult tema seda suudab.
"Tead, ma armusin sinusse päris ära."
"Tead, see pole üldse oluline."
"Miks?"
"Minusse armub vahel nii palju inimesi, et see väsitab."
"Aga sina?"
"Mina?"
"Kas sina ei armu?"
Tüdruk istub punases sametleentoolis, käed põlvedele surutud, selg nii sirge, et hirmus on vaadata. Tikud otsekui üksteise otsa surutult selga painutatud.
"Sa oled minust kümme aastat noorem. Ilusam. Targem. Tead ilmselt kreeka keelt ka. Aga ometi ei saa sa lihtsatest asjadest aru. See pole see, mis kedagi kellessegi hetkeks meeletult armuma sunnib. Isegi mitte suured tissid, rääkimata mehe puhul veel millestki labasemast ja jõhkramast. See pole see. Tead ju küll."
 "No olgu, ma saan aru, minusse sa armunud ei ole, aga, teistesse?"
"Mida sa aru saad?"
"Teised äkki on ilusad??"
 "Ja ilu pärast peaks ma armunud olema?"
"Mida sa inimestelt ootad?"
 "Mida sina minult ootad?"
"Mitte midagi."
"Justnimelt. Mina ootan sinult kõike. Sellepärast ma ei armastagi kedagi."

Kommentaare ei ole: