Tarkus. Jah, selle nimi on akadeemiline ja intellektuaalne tarkus, mis naisi tegelikult meeste poole tõmbab. Minusuguseid naisi, tuleks vist juurde lisada. Vahel käib sellega kaasas ka tiitel - kirjandusteadlane, insener, luuletaja, kirjanik, väljapaistev filosoof (mäletate ehk seda va üle-eelmist või kuratteabkuikauget postitust Roomet Jakapist) - igal juhul huvitav inimene, huvitava taustaga. Ja ta tõesti peaks oskama minna, põhjani ja sealt tagasi tulema. Kas ma kahetsen midagi? Kahtlemata. Mingisuguseid suhteid - nonde teatud intiimsust või minu püüdlust selle intiimsuse järele kahetsen ma tõesti. Mis me sellest ikka...
Mis ma ise olen? Hambutu, enesekeskne, räpane ja absoluutselt poolik oma hariduselt. Jah, seda see annab, see viis aastat ülikoolist eemale kasvamine. Isa helistas eile - ja kukkus seletama, et miks mulle siis nüüd lisaraha vaja on. Einoh, piinlik on tunnistada, aga ma tõesti ei taha kodus istuda, ainult kodus istuda ja kirjutada, või tööl olla. Ehkki selle va söögitegemisasja tuleks küll nüüd endale kohustuslikuks teha. Esiteks läheb see ikka väga palju maksma, kui ma iga päev kuskil väljas söön, ja teiseks, mulle meeldib minu enda tehtud söök palju paremini, kui teiste tehtud mört-kört.
Naljakas, et mul on tunne, kuidas isa elab oma isadust välja. Tema naine emadust. Praegu - kui nad mõlemad hakkavad üha täpsemalt tunnetama seda, kuivõrd haavatavad me oleme. Mu keskmine vend ja mina. Mõlemad - kunsti-kirjanduse tagaajajad. Mina tunnen aga seda viivitamatut, lausa halastamatut - lämbumistunnet, kus ei saa aru, mis edasi teha, aga edasi tuleb kindlasti midagi teha. Midagi pole ju muutunud, ainus, mis on paremaks läinud on oma töökoha tunnetus. Aga iseenda tunnetus seltskonnas - inimeste keskel, keda võiks teisisõnu eesti kirjanduseliidiks nimetada, muutub minu jaoks iga aastaga aina hägusamaks. Ma ei kuulu sinna, aga selle va autosid armastava noormehe juurde, kes mind hullumeelsuseni eelmisel aastal taga ajas, ma ka ei kuulu. See on ebamugav tõsiasi. Ka Vahuri juurde, kes on ilmselt üks omanäolisemaid ja naljakamaid tegelasi - ma ka ilmselt ei sobitu, nagu ka Igori juurde, kes tuleb/läheb või läks ja enam ei tule kunagi. Ma ei oska seda isegi päriselt enda ajus selgeks mõelda.
Mul on nii suur hirm, et ta ei tule enam, et see ajab lausa segadusse ja siis kui ta ei tule, siis ma ütlengi ju seda, mida ma enamasti ütlen. Nad ju ei tulegi minu juurde, nad ju ei tahagi mind. Aga see on vale. Ma lihtsalt ei oska asju rahulikult võtta. See on nagu Jelena Bulgakova, kes sai Mihhail Afanasjevitšiga tuttavaks, ja nad mõlemad teadsid, et nad on teineteisele armastuse võlgu. Ja olid ka. See võttis aasta aega, et selles lõpuni kindel olla. Vähemasti - nad pidid mõlemad oma endised kaasad, Jelena ka oma kaks poega, maha jätma. Jah, aeg annab aru. Ütleb, et kas tegu on kirega või millegi muuga, igal juhul ta annab mõista seda, kes me oleme ja see on suurepärane. Aga igal juhul see ongi see põhiline küsimus, et kes on võrdne partner, kelle puhul tekib tunne, et olen õigesse kohta sattunud ja temal minuga samamoodi. Igoril vist päris seda tunnet ei olnud. Ja selles on midagi hirmutavat. Ükskõik, mispidi me sellest kõigest räägime. Kas tunned ennast teisest targemana ja paremana ja näitad seda välja või vastupidi, tunned ennast teisest kehvemana ja näitad seda välja. Igal juhul - kaotavad mõlemad. Võrdsus on see, mille nimel tasub ilmselt ka enda sees vaeva näha, mitte ainult endast väljas, aga siiski. Midagi nendes olukordades on - sisetunne ütleb, et valesti ja ilmselt ongi valesti.
Igal juhul on ka see naljakas, et ma olen nii põhjalikult tegelenud millegi/kellegi otsingutega, et ma ei teagi, mida ma tegelikult oma elus teha tahan. Jah - eile vaatasin filmi Bella Ahmadulinaga, Pealkiri on "Живёт такой парень"
Imelikult hea film oli. Ja mul oli kohutavalt kahu Pašast, kes otsis Ideaali. "Heade tüdrukutega mul ei vea," ütles ta kuskil ja seal ta meenutas mind, kes ma sisuliselt langen kaela nendele, kes mind huvitavad ja mis ma neist ikka siis enam või nemad minust enam või üldse. Nemad otsivad ikka üliasjalikku ja naksakat naist. Aga mina tunnen ennast vahel nagu Vera Prohorova, kes ütles Svetikule, et ei, ma ei ole ju mingi perenaine, ma ei oska ju üldse hoolitseda. Jah, ma ka ei oska, aga loen siin, kuidas nad kõik muudkui hoolitsesid nende va suurmeeste eest. Ainuke, kellele naise vajamine polnud üldse oluline, oli Robert Falk. Teised - Juri Nagibin, Svjatšeslav Richter, Boriss Pasternak, Mihhail Bulgakov - kõik vajasid muusasid, kellele tuua koju oma võidud ja kes hoolitseks nende hea enesetunde eest.
Ohjah.
Aga sellest filmist on mul meeles stseen - seekord räägime vist filmikunstnikust, kes oskas nii mõistatuslikult tekitada minule vanaema tehtud "ematoa" (see on tuba, kus sisuliselt suri mu ema, omamoodi allesjätt, omamoodi igavene haud, mis muutus alles pärast 2005. aastat millekski muuks, sest mu vennanaine lihtsalt tuli ja tegi seal uusi korraldusi) 1990ndatel. Palju patju täis voodi, kuhu istumine oli tõenäoliselt keelatud kõigi jaoks, kes sisse astusid, palju klaasi täis vitriinkapp, kuhu ema oli kokku ostnud erinevaid portselankujukesi, Hiigelsuur vaip seinal. See kõik tõi meelde vanaema, see kõik oli põhimõtteliselt üle 100aastase traditsiooni vana - tuba. Seal ta siis seisis, see Paša, kes otsis linnast endale huvitavat pruuti, aga astus läbi ka Katja juurest, kelle kodu meenutas minu kodu, kelle sisustuse üle see veoautojuht naeris, sest ta oli linna vedanud ennasttäis linnaproua, kes ütles, et milleks see kujude kummardamine, milleks see patjade kogumine, no milleks, see on nagu iganenud lollus, kuskilt igiammusest ajast. Aga mina elangi selles ajas ja ilmselt elas Pašagi. Vanaema ajas. Selles ajas, mida kirjeldab ka Andrus Kasemaa oma romaanis "Leskede kadunud maailm". Meie oleme praegu selle üle uhked, et midagi on alles, midagi kipitab meie sõrmenukkides sellest, mis kunagi oli. Kõik, mis kunagi oli. 1960ndate Venemaal pidi aga selle kõige pärast piinlikkust tundma või vähemasti Paša tunneb piinlikkust, et ta on sealt pärit.
Ilmselt tuleb lihtsalt seni uurida oma olemist, kuni tekib pilt sellest, mis ma tahan, ja kuhu ma lähen ja siis mitte enam karta. Polegi oluline, kas ma leian selle va kindlustunde mehes või ma leian kindlustunde endas. Endas tuleb vist seda kõige ennem otsida, sest vastasel juhul osutub alati keegi reeturiks või jääb see tunne, et keegi ei armasta. No kui ei oska endas ilu ja elu näha, siis ega keegi teine ka vist ei oska. Aga jah. Sellised lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar