Igasse igatsusse on pandud pisut segadust. Seda, millele ei oska enne tähelepanu pöörata, kui oled segaduses ja ei tea, kuhu suunda sa jooksed. Kuhu me üldse läheme, kes me oleme?
"Pühendutakse reisimisele liiga palju aega, siis lõpuks muututakse võõraks omal maal; ja kui ollakse liiga uudishimulik asjade suhtes, mis on toimunud möödunud sajanditel, siis reeglit mööda jäädakse täielikult teadmatusse oma kaasajal toimunu suhtes."
Kui Rene Descartes 17. sajandi alguses räägib sellest, millest me praegu kõik mõtleme, millest mõtles ka see poiss, kes küsis minult, et milline raamat võtaks ära koduigatsuse. Neid ei olegi. Ei raamatuid ega muusikat, vaid see tunne, et sa oled siin ja sulle meeldib siin olla ja sa tahad siin olla. Viisin ta kenasti luuleriiulisse - see on imelik, kuidas mu elu on sätitud, ma olen ilmselt väga oma vanaemasse, on asju, mis on pühad ja mis panevad kuidagi käituma ja kuidagi mõtlema ja kuidagi olema. Rituaalid, need tulevad kuidagi kaasa selle kaudu, kuidas sa ennast kõige paremini inimesena tajud. Eda Ahi kirjutas Ekspressis, kuidas ta on tegelikult eestlaslikult ja ateistlikult mõtlev noor inimene, et tema vanaema uskus jumalasse kõige vähemal määral ja tema on oma vanaema laps. Mina olen ka oma vanaema laps. Juhuslikult oli ta sündinud 1918. aastal ja juhuslikult käis temaga kaasas igapühapäevane kirikuskäigurituaal. Juhuslikult oli ta mulle emaks. Juhuslikult. Juhuslikult kasvatas ta mind küll Jumalasse uskuma, aga tegelikult Inimesesse. Mind on kasvatatud uskuma inimestesse, isegi siis, kui see on aegajalt ikkagi päris raske, endassegi on raske uskuda. Täpselt nagu sellesse poisissegi, kes tuli ostma raamatut, mis leevendaks koduigatsust.
"Kas te olete harjunud lugema raamatut koduski? Mina olen harjunud otsima üles igal pool, kus ma käin raamatukogud ja lugema, lugema, lugema kohalikust ajaloost, ja ma olen harjunud kaasas kandma raamatuid, isegi siis kui ma neid ei loe, see pole oluline, oluline on see, et nad on mu kotis olemas, et nad kaitsevad mind, hoiavad mind, kui on vaja. Muidugi viimasel ajal kannan ma neid vähem kaasas, selles mõttes, et viie raamatu asemel on kaks ja märkmik, ilma selleta ma ei välju kodust, tavaliselt võib juhtuda, et kirjapulk jääb koju, aga märkmik tuleb kindlasti kaasa haarata. See teeb minu olemise koduseks ka seal, kus ei ole midagi muud, kui teine kliima ja teine keel. Aga ma soovitaks teil luuleraamatuid kaasa võtta. Jah, või kui te neid ei loe, siis võtke Eckhart Tolle, teda loetakse või Mai-Agathe, võtke, võtke ehk nad aitavad teid."
Lugemisega ja hobidega on selline lugu, et nad hoiavad normaalsena ka seal olukorras, kus muidu läheksid hulluks. Tean seda omast käest. Ahjaa, ma ei kavatse teile ette lugema hakata neid kümme mind enim mõjutanud raamatut, sest raamatud üldiselt mõjuvad mulle rahustavalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar