Jutuajamised jumalaga?
Jutuajamised jumalata?
Kirjutasime sõbraga üle pika aja. Või noh tsättisime. Tema seal, mina siin. Mis seal ikka niiväga rääkida või millest vaikida või üldse, tema seal, mina siin. Ta siis küsis, et mismoodi mul läheb. Ta on põhjalik sõber. Küsib igasugu küsimusi ja mina vastan kõikidele küsimustele ja enda imestuseks - olen mõnikord täiesti segaduses, et mismoodi ma olen, kui nad päriselt küsida viitsivad. Enamasti nad ei viitsi või ei julge või ühel hetkel lihtsalt loobuvad minult küsimast küsimusi. Ja siis nad lihtsalt võtavadki mind sellise jobuna, nagu ma olen. Ja ma ise võtan ka. Sõber küsis, et kas ma olen kunagi tihanud kellelegi öelda, et ma armastan teda. Ei ole. Kõik muutub nii kiiresti ja mis siis kui too teine ei ütle mulle kunagi seda sama lauset vastu. Ja mis siis kui me loodame mõlemad liiga palju.
Sõitsime töölt koju. Töökaaslane rääkis, et ta on lapsik, mina ütlesin, et ta on seksikas. Ma ei ole vist midagi sellist kunagi ühelegi naisele öelnud. Natuke imelik oli. Jahp. Ma loodan, et ta mind kohtusse ei kaeva külge löömise pärast. Aga mine teda kuradit tea. Naistega on teistmoodi, ausalt. Ja minuga on ka teistmoodi, sest ma ei saa endast aru. Ma ei saa aru, mida kuradit ma tahan. Ja mul on kõikide oma tahtmiste ees vahel meeletu hirm. Ja siis ütleb mu sõber korraga, et ma peaks naistega proovima. Noh, jah, tal on seda lihtne öelda. Miskipärast ta eeldab, et naistel on minuga lihtsam. Halloo, ega naised ka mingid mõtetelugejad pole, nagu ma enamasti meestelt eeldan. Igal juhul - seda tuleb tunnistada, et nad on ka kohati ilusad, targad, andekad, ihaldatavad. Ja võib-olla seda tuleks võtta osana - minu suureks kasvamisest. Mulle vist meeldivad naised ka. Jah.
*
Igal juhul täna leidsin väga vinge raamatu Siberist. Tegin kiiruga suvalise lehekülje lahti ja, keda ma näen, Vassiljevit, lokkis juuste ja suurte silmadega ja parkunud nahaga hirmsasti minu poole kaemas mustvalgel pildil eelmise sajandi alguses. Oli jah hirmus ja oli jah ebamugav ja oli jah nii nagu ta kunagi olema ei peaks, oli jah. Isegi see lugu, mis sinna alla oli kirjutatud, oli hirmus. Lasi vangilaagrist jalga niimoodi, et meelitas nappide toiduvarudega ühe vangi kaasa, ja hiljem, kui nälg tuli, sõi tolle ära.
*
Mart Hoor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar