21 aprill 2015

Emin, Beauvoir ja noh mina selle kõige taustaks

Loen Tracey Emini "Strangeland"i - ausalt üks kummalisemaid asju, mida lugeda. Kunagi olin igivaimustuses eesti keelde pooleldi tõlgitud Simone de Beauvoir´i "Teisest sugupoolest" - muidugi pidin ma seda olema, sest viis aastat enne tolle raamatu lugemist ei tohtind ma enam igal pühapäeval kirikus käia, sest olin roojane (naised muide on roojased teatud kultuurides). Aga pane ennast kolmeteistaastase olukorda, kes on üles kasvatatud kirikus käimises, kes teab enamvähem mis on patt ja mis mitte ja siis korraga ainuüksi ta sugu osutub patuks, no siis tuleb mäss Jeesuse ja tema jüngrite vastu, mis tõenäoliselt kestab siiani. Minu taustsüsteem on ühesõnaga üsna ristivastupidine Tracy Eminile, kes sündis, elas, kasvas seksis või siis oma keha tundmaõppimismaagias. Ma siiski arvan, et see on maagia, see on see hetk, kus sa mõistad oma naiselikku väge, millega teisi inimesi enda ümber puutuda.

Mina tean oma naiselikkusest või ilust täpselt nii vähe või palju, kui mul seda on. Enamasti seda minus pole, ma ei kiida seda endas heaks. Isa ajab mind vahetavahel marru oma nõudmistega, et Katrina tee nüüd endaga nii ja tee naa. Mida mina oskan teha oma füüsilise ilu või inetusega. Suurt midagi ei oska. Üks silm on kaks korda suurem teisest silmast (ja muide mitte see silm, mis midagi näeb, vaid ikka see teine), hambad on katkised (see on omakorda täiesti minu isiklik süü, seda ma tean ja tunnistan, näonahk kõrvetab lahti aeglaselt kortse (kurat ma olen ju kõigest kolmkümmend) - ja nüüd korraga loen tüdrukut, kes elab oma kaksikvenna ja emaga koos, keda vägitatakse, keda ei kutsuta sünnipäevale, kes aetakse klassiõe sünnipäevalt ära, kellega seksitakse ringi, kes ise seksib ringi, kes tantsib, kes elab ilmvõimatut elu. Ma ei ole temast just vaimustuses, ta ajab mind segadusse. Ta tekitab selle plaanilise küsimuse, et kas mul peaks temast kahju olema. Ja mul ei ole, sest ta ei kirjuta oma teksti ahastava, hullumeelse uluna, vaid teadlikuna sellest, et ta on sinna sündinud ja see on teinud temast tema ja see ongi põhjus, miks ta on just see, kes ta on. Kunstnik, kes peab toime tulema vastuoludega, kellel ei ole religioosse inimese teadlikkust õigest ja valest, kes ei saa oma elu lihtsustada banaalsusteni, mis mind praeguseks segadusse kipuvad ajama.

Beauvoir pani mõtlema, kuidas ma võiks elada. Emin aga sellele, mis moodi ma peaks tunnetama oma eksistentsi, sest tegelikult pole ju sellel sisulist tähtsust, kuidas ma elan, nagunii tuleb lihtsalt toime tulla omaenda ebaadekvaatsusega, sellega, et miski on alati valesti, mitte ükski asi pole siin maailmas täiuslik ja tal polegi seda kohustust olla. Täiuslikkust tuleb ise luua oma teatudsorti edasiarenenud enesekindlusega, mis pole muide ülbus, vaid tunnetatud ümbritseva täpsem taju, mida on väga raske saavutada - sest enamasti inimesed tajuvad kas ainult ennast või neid ümbritsevat. Mõlemad omadused koos - noh, ma ei ole veel näinud altruisti egoistiga ühes, ehkki sealt saab päriselt areng pihta hakata.



Kommentaare ei ole: