Mõnikord on hiidneitsi tunne, kes kõnnib endast välja, ja siis tagasi sisse ja siis kuhugi vahepeale - kuhugi oma maailma kõige õrnemasse olekusse.
Siis jällegi liigse pea tunne. Ja selles on oma õrn kõikehaarav hirmus olemine.
*
Mõnikord mõtlen - ja see mõte haarab mind üha täielikumalt oma embusse - me ei peaks liikuma kodust kaugele või endast. Me peaks paigale jääma ja nagu puud taevasse kasvama, päiksest ja tuulest ja sümbioosist elama. Aga see pole vist võimalik - meid on liiga palju. Laste saamise küsimus. Eestlaste allesjäämise küsimus. Surma küsimus. Elu küsimus. Eksistentsiaalne küsimus mitteolemise kohta. Jaa-jaa. Kui ma olin laps - tahtsin saada kaseks. Nii igaks juhuks. Siis kasvasin suuremaks ja tahtsin mittekaseks - tahtsin rändajaks, vahepeal tahtsin elevanti pidada oma hiigelsuures Aafrika-aias. Nüüd tahan lihtsalt olla.
Muidugi ei saa kunagi lihtsalt olla. Siis kui jõuad sinna faasi, et lihtsalt oled. Siis jõuab sinu juurde inimene, kellega lihtsalt olemine muutub eraldi - noh - asjaks, mida koos ajada. Lihtsalt koos söögi tegemine, lihtsalt koos koristamine ja ... lihtsalt koos olemine. Ei teagi miks, aga see on nii tore. Eks ma ole püüdnud paljudega lihtsalt koos... Aga ei ole õnnestunud, sest lihtsalt koos olemine/söögi tegemine/ söömine/ koera jalutamine - on eraldi oskus. Seda igaüks minuga teha ei oska. Ja ega ma seda ka igaühega teha ei oska. Sest inimesed kipuvad enda kõrval olevaid inimesi - kas liigselt austama(mida ma tegelikult ei salli) või neid eikellekski tähtsaks pidama (mida ma ka ei salli) - rõhutan. Mõnus peab olema - lihtne peab olema - natuke nagu kõik ilusad ja head asjad. Vaatad peale ja ei saa arugi, miks see sulle nii tähtis on, et asjad kuidagi oleks. Isegi sööks - et see maitseks hästi, et see lõhnaks hästi, et see tekitaks elusolemise tunde, et see hoiaks seda alal. No lihtsalt on nii ja ei ole teisiti eksole.
Imelik täna seisin pliidi juures ja hakkisin totaka naeratuse saatel baklažaani, kartulit, sibulat, küüslauku. Lihtsalt olin õnnelik ja jah, täiesti üksi. Aga mingi tegelane oli mulle teatanud, et ma oskan süüa teha. Lihtsalt - nii nagu muuseas - ja ma nüüd siis usun, et oskan süüa teha. Et mu vanaema, internaatkooli kokk, avaldub minus. Mitte palju, aga siiski piisavalt. Naljakas lausa, kui kergesti on võimalik saada koristavaks, kokkavaks ja ohjaa ja siis neid muid asju tegevaks inimeseks. Nagu ei olekski elus kunagi seda muud perioodi olnud, kus ma ei oleks süüa teinud, koristanud (need on tegelikult kohutavalt tüütud tegevused), aga näeh praegu nad ei ole. Silmad mul on muide sellest jutust taldrikuks kasvanud. Piinlik oleks ilmselt praegu tõusta - kõndida peegli poole ja vaadata läbi enda millegi sisse, mida ma veel ei tunne, ega pea osaks endast.
Inimene on ikka absurdne olla.
Päriselt ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar