Ma ei tea millest see tuli. Ieva Kupcest või eelmise aasta Contra allahinnatud pingviiniga Lätist ostetud pisijõulušokolaadist või lihtsalt sellest, et minu peika ema (ei saa öelda veel, et ämm, eksole) ulatas mulle Regina Ezera kaks raamatut lugeda. Mu peiul on bibliofiilsetest kalduvustest paremale ja vasemale kummuv isakodu (kodu on maast laeni raamatuid tuubil), kus uriseb ringi küünistav ja ulmeliselt uhke kassirajakas. Muidugi on kassil põhjust ka pagemiseks vähemalt kolm mehemürakat püüavad ta vabadust oma kämmaldega ja paitamishimuga piirata. Aga jah - kust mu selline ilukirjanduslikult veiklev stiilikene nüüd välja ilmus? Ah? Eks ikka Regina Ezera raamatust "Kaev" - ilmnud 1990. eesti keeli, Valli Helde tõlgitud. Mu peas sumiseb ikka see imekaunis lause - Veja ei suutnud oma kõnelemist lõpetada nagu metsis oma pulmalaulu peatada.
Kujutelm kerkib silme ette - väike õrn samasuguste poolpimedate silmadega pisut õnnetu, armastusest ja tähelepanust ilmajäetu - seisab seal keset tuba ja kardab - ma ei ole veel isegi kindlaks teinud, mida täpselt, võib-olla seda, et vennanaine teda ühel hetkel kuulamast lakkab või ei taha kuulata, aga rääkima peab, rääkima peab ausalt sellest, mis teeb haiget. Nõnda juhtus see filmis, ja nõnda juhtus see raamatus. Ainult et filmis - see on eksole ilma sõnadeta, sinna sisse sokutada metsise võrdlust on võimatu, see lämbub piltide enesekesksuse kätte ära. Raamatus on see võimalik. Filmi vaatasin ka ära - see oli 1976. aasta nõukaliidu film. Justnimelt - nõuka liidu film, seksi miinimum, jaanipäeva miinimum või siis olgem ausad - üldse mitte! Aga poeetilist rahu ja metafüüsikat ikka päris päris palju. Koos sellesama teismelise naduga, kes tahab kah mehele saada, aga tundub, et ainult vennanaist kaevad kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar