Kontaktivõime

Mulle sobib kõik, mis mu uterus mulle rääkida viitsib. Aga see, et ma olen endast väljas ja kardan suhteid nii lõpetada kui ka alustada kui ka alal hoida, häirib mind kõige rohkem. Mu kehalisus närib hinge seest välja - üksinduses on seda kuidagi lihtsam taluda. Ei pea kellelegi teatama, et nüüd tuleb see Katrina Helsteini vapper moment, kus ta peab natuke iseenda sasipuntrad lahti kiskuma. Ühte nurka läheb natuke armukadedust, teise enesehaletsus, kolmandasse eneseväärikus. Kui nad kõik seal koos on - siis peale jääb armukadedus ja enesehaletsus. Natuke mõttetud tunded. Ja arvestades sellega, et ma juba pikemat aega pole üksi eriti kuskil käinud - isegi teatris käin viimasel ajal Märkaga, siis on see suhteliselt õudne tunne.
Muidugimõista on selle kõige taga natuke minu vanatädi õiendamist, minu oskamatust oma aega planeerida, minu tüütuid tiraade iseenda aadressil selle kohta, et millal ma kirjutama hakkan või üldse - millal ma lõpuks loen läbi kõik need asjad, mida ma kokku olen ostnud. Pluss veel need, mida mulle on ostetud. Uterus võimendab minu olukorra koomilisust ja traagilisust korraga. Pidev püüd kellegagi kontaktis olla viib ära minu kontakti endaga.
Ja nüüd see kõige hullem moment: ma tean, et kui ma midagi luban, siis peab ikka miljon asja ümber minema ja mina koos nendega, et asi ei toimiks. Peab töötama. Ja ma lähen igale poole üksi-kaksi-inimestega, kellega on hea. Isegi siis lähen, kui ma ennast ebamugavalt tunnen. Lähen, lähen.