Kusjuures leidsin ema Tšehhovi kodumuuseumi-külastamise lehe, 1979. aastast. Lebaski seal kõikvõimalike teiste tähtsate lehtede vahel. Hea on, kui on keegi, kellele toetuda Tšehhovi armastamises. Ja päeviku - vettinud pööningul, teiste vettivate asjade vahel, lebas joonistatud nelkidega venekeelne päevik, kuhu sisse olid kirjutatud mõned lood. Eks ta nüüd liigubki aeglaselt Tallinna poole. Tuleb läbi lugeda ja lahti mõelda, et mis, kuidas ja mismoodi.
Naljakas on leida killukesi ema tuttavatest, kellest tõenäoliselt suurem osa on praeguseks kuuekümnendates naised ja võib-olla isegi vanaemadeks saanud. Kindlasti on mõni surnud, kindlasti. Ja ega isa emast ka ju suurt midagi ei teadnud, ei tea siiamaani, õnneks selle ühe sõbranna - Siiri tundis ära.
Aga kas te arvate, et Siiri kirjutab postkaardi taha ka enda perekonnanime? Ei! Ja kui kirjutabki, siis kas te arvate, et ta kahekümne seitsme aasta jooksul endale äkki uut nime pole saanud? See on natuke hirmus - see naiseks olemine. Nimi muutub, elukoht muutub. Kõik muutub, aga mina pean kildudest kokku panema oma ema. Võib-olla ka Siiri-postkaartide-kildudest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar