Ma olen nüüd vist paar kuud korralikult teatris käia saanud: "Hipsteri surm", "Palju õnne sünnipäevaks, Wanda June", "Onu Aare", "Misantroop", "Uhkus ja eelarve", "Paradiis", "Ilus on noorelt...", "Hullumeelse blogi". Poleks elu seeski suutnud loota, et ma nii paljudele etendustele üldse pääsen. Aga näeh, pääsesin. Hästi tore viimased kolm-neli kuud on omamoodi teatris möödunud.
*
Rütm on see, mida me otsime oma erinevatest naudingutest, ka teatrist, mis võib olla nii tüütu kui ka meeletu nauding. Rütmi paistab olevat nii "Hipsteri surmas" kui ka "Paradiisis". Von Krahli värk eksole. Liigud, liigud, liigud. Paned muusikaga laval toimuva liikuma, paned tantsuga, paned valgusega, paned ootusega, paned mööndustega, paned kõigega, mis on, enda liikuma.
*
Lugu on see, mis liigutab, olgu see või laisa onu, veidra hullumeelse, totaka tänavakassi ja roosa nunnu nuustiku armastus (uskuge mind, pärast "Uhkust ja eelarvet" tahan ka mina endale sellist nuustiku kostüümi, nii seksikas ja nunnu, et hirmus hakkab), vanamuttide avastus, et neil on viie peale üks mees, kelle pärast lihaletis järjekorras oodata, no "Misantroopi" te juba teate. Ilma rütmita ei hakka lugu tööle, see kaotab oma jõu.
Samuti kaob lugu ära siis, kui keegi, olgu see dramaturg või näitleja, loo kallal tööd ei tee. Lugu tuhmistub. Nii juhtus ilmselt "Ilus on noorelt..." lavastusega, mille kavalehel muide ilutseb kurikuulus Tõnn Sarv, seesama, seesama, teate küll. Aga see selleks. Perfokas perfoka järel, mitte ühtki asja päris lõpuni jutustamata, alates käte kadumisest kuni lõputu armuhullusena paistva teksti välja paiskamisena loodud olukord. Ja miski nagu ei lähe päris endani välja. Tekitades selliselt ebamugavust, karjumisetunnet, hirmu, ahastust. Aga võib-olla niimoodi peabki, kui kaaslavastajana astub kulisside taha Kiwa.
Muide samasugune lõputus tundus ka "Paradiisis" olevat - ükski lugu polnud teisega seotud, aga ometi oli ka. Alates vareste loost, kes lendasid taluõuele, kui surm oli tulekul. Lõpetades abielumängimisega, ja kõige selle taustal värviti värvilisemaks puid, mis selja taga. Mingis mõttes paistis see nagu sõprade remonditalgutele sarnanev olukord olema. Eks kord tulid minugi sünnipäeval kaks kirjanikku ja vat mis juhtus - põnevaks läks. Naljakaks läks. Elu on mõnikord parem kui teater. Minu meelest isegi see elu, mida nad "Paradiisis" mängisid. Tauraite ja Laur näiteks. Täitsa nagu endast rääkinuks või siis niimoodi rääkinuks, nagu kaks kirjanikku, kes võivad kuuldavalt krimiromaani kokku panna. Ja loomulikult olen ma kahe käega Mart Kangro kasutamise poolt.Ta on nii õige inimene laval olemiseks, et vahel hakkab hirmus. Lisaks sellele, et ta on kiilakas ja ilus. Ja ta näitas meile vähemalt kümmet parukat, millega oma elu värvilisemaks muuta (ja teiste elu ka).
*
Side erinevate lugude vahel - tekib siis, kui on kas raamlugu, mis koob kõik omavahel kokku, nagu see juhtub olema "Uhkuses ja eelarves" või raamolukord nagu "Paradiisis". Kõik tegelased saavad kokku kuskil lõpuks, kõik niidid viivad kuhugi lõpuks. Seda ei juhtu näiteks "Misantroobis" või "Onu Aares" - ühes lõhutakse ära kolme näitlejaga läbi lavastuse kolm peaosalise rolli, teises kaovad ära Aare naised imelise, kuid ühe Merle Palmiste taha, ja võib-olla sama fiktiivselt tahtiski Hendrik Toompere kogu Aare lugu kujutadagi, mitte kunagi ei või teada, äkki tekkis tal seda rääkides hirm, et mis nüüd saab. Ja see hirm, pani lõhkuma karakterit kui ka teda ümbritsevate inimeste karaktereid, see hirm, et äkki ta ei räägi õigesti oma onust. Aga kuidas õigesti rääkida oma onust? Või isast? Või vanaemast? See on hea küsimus. Sealt kaobki side - sellega, mis võinuks tekkida.
*
Üldiselt sidet erinevate osade vahel ei loo ka üksainus näitleja ega seesama tekst, mida ta esitab - poolteist tundi järjest. Noh umbes nagu juhtus Merineitsis Tohvrit vaadates (kes muide ei sobi tõesti oma kõhetu kehaga mängima machot sealsamas "Õnne sünnipäevaks, Wanda June"), aga kelle karakterit oleks võinud palju huvitavamaks kirjutada. Ses mõttes - alati tasub luua tegelane, kes on põnev ja mitte ainult vaatajale, vaid ikka ka näitlejale. Mitte lihtsalt naljakas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar