Viimased kümme-viisteist aastat on kulunud natuke mõttetutele tegevustele. Vähemasti olen ma nad mõttetumaks teinud, kui neil esialgu plaanis oli. Minus peitub ka ambitsioone. On alati peitunud. Aga ilmselt on neil karm omadus võtta ära võimalikkuselt selle imelisuse pale. Imelised on inimesed, kes suudavad armastada armastamise enda pärast, kirjutada kirjutamise naudingu pärast (näiteks proovin praegu Dovlatovi kaitseala lugeda vene keeli ja seal ta siis räägib oma kohutavast naisest, kes vajab Serjoža raha ja normaalset töökohta, mitte aga geniaalsust, mis muide tundub esialgu kõige meelitavam mehe juures, tema "geniaalsus" või meeletu kirg millegi suhtes, mis on tuhandeid kordi suurem kui mees ise), lugeda lugemise naudingu pärast, laulda laulmise vaikse lohutuse pärast, joonistada joonistamise mõnu pärast.
Ma olen liiga asjalikuks muutnud. Liiga normaalseks ja täiskasvanuks saanud. Ja see häirib mind. Püüan nelja keelega kitarril oma laulu saata. Henryk küsib, et kas ta ei tohiks seda linti võtta. Mina teatan, et ma tahan natuke iseendale laulda ja temale ka, et maha rahuneda, et jälle ennast inimesena tunda, et maailm mu ümber muutub iga päevaga aina keerulisemaks, et ma ei saa oma koju - memme ja ema juurde (mis siis et nad on surnuaial, ikkagi!) sõita ja aias marju süüa ja Henrykuga koristada, et kõik see tuleb alles septembrisse lükata, et ma ei saa muru niita, et ma ei saa raamatuid korrastada. Mul oli sel aastal 6 puhkusenädalat, millest mõned päevad sai Võrus oldud. Aga siiski, siiski.
Hirmus hakkab. Poolteist suvekuud on nüüd praktiliselt iga päev tööd vaja teha. Või noh. Tööd!
Ja seal ma siis laulan.
Isegi igatsusest on naljakas laulda.
Kui ma ülikooli esimesel magistriõppeaastal viibisin, siis ma teadsin, mis ma tahan. Olla äge! Nojah. Nüüd ma siis olen "äge". Kirjutan - harva, aga siiski, joonistan, harva, aga siiski, loen põnevaid lugusid teemal löömine (Viimase Vikri Kolgi [ohoh, tal on ju isegi selline perekonnanimi, et ohkuidas tahaks kolki saada] ja Soometsa lood on kolkimisest või löömisest) või vaikus, sest mul pole aega lugeda. Ma olen kaotanud nende asjade esialgse tähenduse - enda ja maailma piire tunnetada. Ja see on tegelikult hirmutav.
Sellegipoolest vallutame varsti Henrykuga Tallinna.
Esiteks ikkagi varjudena rohu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar