Olen sellel nädalal juba teist päeva kodus raamatuid lugemas. Praegu siis venekeelne Dovlatov. Väga äge on. Ja hirmusnaljakas. Nagu neelaks pidevalt elu mitmemaigulisi pille alla. Kaugus - lähedus. Soojus - jahedus. Kõik sõnad ja nende puudumised. Kõik asjad ja nende olemised-olemused, mis õhkuvad minu poole või minusse. Lihtsalt nii on. Venekeelsus, selle läheduses ja kauguses - ühekorraga moonduvad minuks.
Töö juures on raamatute loendamine. Kodus on liiga palju und vajav mees, kes suutis hommikul pisut tööle hilineda. Nii tore oli kaua magada ja mis seal salata - kallistada. Eks ma püüa temaga kuidagi hakkama saada. Mõnikord saan aru ainult ühest asjast - vajan omaette aega. Sel aastal ehk isegi rohkem kui varem ja see on natuke arusaamatu. Ehkki mõnikord on see omaette aeg - meievaheline aeg, koosolemise aeg. Lihtsalt on ja kõik. Eile istusime kividel ja vaatasime vanemaid ja nooremaid inimesi Kalarannas perekonnaga. Koer otsis kivi taga, õetütar kiljus, õepoeg tegi kõigist imelisi ja natuke hirmsaid pilte. Minust kohe paar sellist koleda-Katrinalist, mille peale kaksikvend (mitte minu oma eksole) ütles, et ohhoo-missugune-õuduspilt-Katrinast. Oli jah. Tervelt paar tükki oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar