Üle pika aja libisen poodi. Ilus on libiseda. Ostan raamatud - venekeelsed Dovlatovid. Ees istuvad inimesed - räägivad vene keeles. Mind teenindab imeilus keskkooli lõpetanud tüdruk, kes valab mulle ilmselgelt liiga palju punast veini ja nimetab kirsitoskat tikritoskaks. Ah, missealsikka. Hea on ikka. Maandun Vikerkaare ja Dovlatovi sekka lihtsalt selleks, et oma elukaaslasega ligi nelikend minutit elu arutada - telefoni teel eksole - kohvikus, eksole. Muutun mõnel hetkel kirglikuks, siis rahulikuks. Nii nagu see suhtlemine meil ikka käib. Tegelikult ei räägi me telefoni teel isegi enda probleemidest. (meie probleemid: keegi suitsetab, keegi käib liigpaljalt mööda tuba ringi, keegi on natuke lohakas - st mina, st hetkel väga suuri probleeme pole). Siis räägime vihikukaantest, siis Dovlatovist. Mitte ükski neist ei ole probleem - kõik need on omandused, millest võib saada ühel hetkel probleem. Elu ühesõnaga.
Maya Angeloud loen.
Oma ülemusest näen hirmuunenägusid mõnikord.
Angeloust võiks vabalt rohkem unenägusid näha või vähemalt tajuda nonde teravust. Mõnikord loen ja imestan, kuivõrd palju on minul ühist mustade tüdrukutega 1930ndate Meerikas või isegi Martha Idibiaga Nigeerias - sest meid sõlmib kokku traditsioonidest ja usklikkusest pungil (vana)ema. Angelou kasvatas üles tema isapoolne, mind minu emapoolne vanaema - usklik ja mingis mõttes teiskeelne, teismeelne kui minu koolikaaslased või mind enamasti ümbritsev isailm. Loen ja tunnen ennast ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar