Seeditav bipolaarne

Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“ on luuleraamat, mida ma enamasti olen näinud proosariiulis. Alati, kui ma seda silmasin Rahva Raamatu eesti kirjanduse (loe: proosa) riiulis (pangem tähele luule riiul on lihtsalt luule riiul üldmõistena, ei mingeid eristusi, et tõlkeluule ja eesti luule), kergitasin kulmu. Ahhaa, seda raamatut peaks lugema! Sest nii põnev oleks ju teada saada, et miks kink ja miks psühholoogile. Ühel hetkel see muidugi kadus eesti kirjanduse riiulist ja läks luulesse. Siis kaotasin mõneks ajaks Tõnis Vilu jäljed.

Kuskilt kuulsin veel, et raamat oli bipolaarsusest. Ausalt öeldes – ja see võib kõlada äärmiselt tundetult – aga pärast selle raamatu läbi lugemist on mul endal ka tunne, et ma olen bipolaarne, keda arst vaatab pasliku meditsiinilise pilguga, rahulikult, kaugelt, objektiivselt. Umbes niimoodi vaatab kokk poeletis erinevaid toiduaineid: kaalikat, kõrvitsat, kapsast, lihatükki – teadmisega, et sellest tuleb midagi korralikku söögiks teha. Nii on ilmselt ühe bipolaarse, skisofreeniku või jumal teab kellega, kes kogemata või tahtlikult või sõprade toel on sattunud psühholoogi või hiljem ka psühhiaatri juurde. Siin kirjutatakse talle välja tabletid. Mina näiteks kardan paaniliselt tablette, aga arstid on rääkinud, et neist on kasu, et minust saab kas supp või praad – ühiskonna mõttes. Midagi kasulikku – midagi seeditavat. Muidu on see ju toores – liha või kapsas või kaalikas. Teda on vaja prepareerida. Tabletiseerida. Muidu läheb ju kapsas halvaks, kui teda ei hapendata.

Lugedes Tõnis Vilu raamatut – kerkib tihtipeale silme ette eneseotsinguis mitte intellektuaal, vaid inimene. Sest minategelane on ennast intellektuaalina juba ära tundnud, ta on esinenud Kirjandusministeeriumis. Tegelikult pole tal ju enda sotsiaalse staatusega probleeme, selmet on tal muresid rumalate, enesekesksete ja väiklaste arstidega. Mõnikord on ehk inimestega raske. Aga just see inimlik osa minategelasest, millel pole mitte midagi pistmist kirjandusinimesega, kes teab, mida ta kirjutab ja miks, kipub kappama omadel radadel. Mida aga teha oma kontrollimatu tungiga inimestele kõik välja öelda?  Ja pärast kohe vabandada?

Ühesõnaga midagi hirmus proosalist on selles raamatus küll. Täpselt sellist, et oootoootoot, millist suppi me täna õhtul siis keedame. Miskipärast on mul silme ees Kaur Riismaa, kellel õnnestus ühepajatoidu tegemisest kirjutada naljakas Michelangelo Antonioni filmivihjetega luuletus. Kuidagi pidulikult. Tõnis Vilu tekst aga on asine, irooniline. Ei mingit pidulikkust. Probleem on püstitatud ja seda on hakatud lahendama, kuigi teatavasti luule enamasti ei anna lahendusi. Tunde annab.

Tõnis Vilu proosaluule narratiiv võngub. Me loemegi kohati üht lugu – sellest, mis juhtub, kellegagi, kes on edukas luuletaja ja bipolaarne. Ega midagi tegelikult ei juhtugi. Tabletid mõjuvad erinevat moodi. Inimene nende mõju all tunneb ennast kord mugavalt, siis ebamugavalt. Aga seda mugavust või ebamugavust olen lugenud paljude kaasaegsete noorte luuletajate tekstides.

Ainus, mis on pisut teistmoodi ja mis tekitab võõristust ja põnevust korraga on see, mismoodi on presenteeritud tõenäoliselt minategelane raamatu kaanel. Raamatu kujundust kaedes kerkib silme ette Martin Helme või Varro Vooglaid või Jaak Madisson. Ilmselt nad manustaksid kaanel olevale noormehele mingit sorti tablette või keedaksid teda või praeksid, et oleks inimene ikka seeditavam, arusaadavam. Mis see siis olgu värvitud huultega ja puha? Kuidas see üldse võimalik on, et selliseid mehi eksisteerib?

Õnneks nad ei loe seda luulekogu, sest neid ei huvita. Või kahjuks, sest nad saaksid ehk paremini aru, mis tunne on olla häiritud oma psüühikast. Et mõnikord ei seedi inimene ennast isegi ära, et  tema sotsiaalne staatus ei aita tal toime tulla bipolaarsusega. Kuigi mis seal salata – see kaitseb  nii mõneski olukorras.