Kratlandikud ja Cannes´i festival

Emotsionaalset võimekust lugeda, kirjutada ja  kiiresti mõelda pole mul vist kunagi antud olnud. Kui nüüd järgi mõelda, siis kümme aastat tagasi istusin öösiti Tallinna ülikooli wifis ja püüdsin kirjutada kirjandusteaduse magistritööd. Üldiselt sain sellega hakkama. Hindeks tuli vist isegi B. Ulmeline aeg. Toomas Liiv oli veel elus. Piret Viires oli närvis. Ja mina mõtlesin, et ma ei oska kirjutada. Kirjutamine ongi vastik tegevus, aga mõnikord paganama rahustav. Tuled koju istud arvuti tahad ja toksid. Sõnu. Mõtteid. Libised enda sisse, endast välja. Nii nagu eluski, muidu tavalistes olukordades, kus oma heale töökaaslasele või sõbrale räägid midagi, või jätad rääkimata, sest mingeid asju ei saa rääkida. Põnev igal juhul.

Aga üldiselt oleks tahtnud kogu seda teksti juba Cannes´i ajal kirjutada, mis mul laadungina seest praegu kohe välja purskub. Muide! Cannes´is sadas enamasti vihma, elasime me ülipisikeses majakeses, mis haises kohutavalt, ja igal õhtul mõtlesime neljakesti, kuidas pääseda oma piirdeaiaga piiratud majakese juurde sisse, sest väravakoodi ei teadnud meist keegi. Ühel järjekordsel külmal ja vihmasel päeval ronisime üle märja raudaia, sest tõesti me ei teadnud koodi, millega sisse saada. Naljakas. Jabur. Külm. Märg. Palmidega. Edukas kohtumistelt. Selline oli meie esimene Cannes´i aasta. Ja tuuline, sest oli tuuline, isegi soojal päeval oli meil jahe olla.

Natuke olen rõõmus, et Kratlandia suvatses minuga jagada toda Cannes´i aega. Ahjaa, kes on kratlandikud? Kratlandikud on Ra Ragnar, Helen ja Henryk. Henryk on üldiselt mu peiks, sellepärast kirjutangi temast kõige rohkem, ja pilte on kogu mu instagramm täis Henrykust, sest mis seal salata need peiksid tunduvad vähemasti, siis kui nendega igasugu asju jagada - ila, voodit, sööki, raha, jne kõikse tähtsamad ja ilusamad inimesed maailmas. Henryk on kirjutanud stsenaariume koos Heleni ja Ragnariga, kes on Henryku kaksikvend ja kellega teda pidevalt sassi aetakse, meie Heleniga ei aja, umbes 7-8 aastat. Põhiteemadeks on ulme, fantaasia ja õudukad. Võivad kirjutada ka teistest asjadest. Koosolekud koosnevad neil igasugu stsenaariumite kirjutamisest ja arutamisest. Üldiselt on neil kolmel erinevad lood, mida nad kolmekesti toimetavad. Mina olen jälginud nende tööd nüüd juba neljandat aastat. Kokku on saadud nii Heleni kodus, kaksikute vanemate aias, kui ka meie elutoas. Kuna nii Henryku kui ka Ragnari tööülesannete sekka kuulub filmide vaatamine ja nende mõtestamine, siis põhimõtteliselt teavad nad filmidest kõike. Henryk töötab programmispetsialistina eesti vanimas kommertskinos, Ra on Kinoveebi peatoimetaja,. Kogu nende elu koosnebki filmidest ja filmilugudest. Heleni hetketöö ei ole otseselt seotud kinoga, aga iga viimane kui vabam moment kuulub sellele ja mis kõige olulisem stsenaariumitele ja Kratlandia firma sisuliselt minu mõistes juhtimisele. Tema ongi tegelikult põhjus, miks Kratlandia sellisel kujul eksisteerib, tema pärast sattusimegi ehk esimest korda Cannes´i.

Mida kujutab endast Cannes´i festival? Ei, see ei ole mõeldud lihtkülastajatele. Inimesi, kes tahavad siia saabuda üle terve maailma, on metsikus koguses. Eelkõige tullakse siia raha pärast. Cannes on filmiprofessionaalide investeering omaenda tulevikku. Olgu tegu pressiga, levitusfirmadega, näitlejatega, stsenaristidega, produtsentidega või lihtsalt filmifännidega, kellel reaalselt on ette näidata dokument selle kohta, et nad kuuluvad filmiklubisse, õpivad filmi või on mistahes moel seotud sellega, kuidas filmid saabuvad kinno ja jäävad sinna. Minul kahjuks või õnneks pole mitte ühtki filmiprofessionaalile omast tunnust.

Me püüdsime Henrykuga kätte saada päevapiletit, selleks oli vaja mingit dokumenti, mis on otseselt seotud filmiäris töötamisega. Henryk oli suhteliselt heitunud, mina ei olnud. Mida ma seal festivalipalees ikka teha oleks osanud? Jauranud kõigile ettejuhtuvatele Kratlandiast? Noh, tegelikult peaksid nad kolmekesti ise teadma kelleni nad jõuda tahavad ja kuidas. Mina saan Henryku taustajõuna ehk rohkem ära teha, kui ärikohtumisel ninanokkimisega. Aga noh! Ses mõttes eks see ole ka kõik minu jaoks uus ja põnev. See rollgi, olla natuke pingemaandaja, natuke emalik, natuke tähelepanelik ja pidevalt olemas, on tuttuus. Mu meelest on see kõikide väga tublide meeste naiste roll. Mõtlen ma siis isale või oma vanemale vennale. Tugev tubli naine, kes hoolitseb lihtsalt selle eest, et kõik oleks kontrolli all, on tegelikult hädavajalik. Aga tugev ja tubli mees ka. Henryk on mind nii mõnelgi välimüügil aidanud, isegi see, kui ta lihtsalt tuleb ja on olemas, on minu jaoks üks võimsamaid ja rahustavamaid kogemusi. Mul ei ole mitte kedagi sellist olnud. Vanemad välja arvatud.

Igal juhul filme näidatakse Cannes´is põhimõtteliselt ainult professionaalsele publikule ehk kaelakaardi omanikule. Seanssidele on mõnikord kilomeetripikkune järjekord. Sisse lastakse esiteks ikka stsenaristid-režissöörid-levitajad, siis aga press, ja kõige lõpus tulevad piletiga inimesed ehk Malmaisonist ilma istekoha, täpse kellaaja, täpse kuupäevata kaheksa euro eest (täishind, eksole) ostetud piletid, nendega saab mistahes avalikule seansile, kuhu pole jõudnud kõik kaelakaardi omanikud. Ehk seisad kaks tundi avaliku seansi ootel luitunud punasel vaibal, ikka päikesest ja vihmast ja nii paljudest jalajälgedest on see luitunud, ja lõpuks jõuad kohale, et teada saada, et sinule selles õnnetus kinos kohta ei olegi. Imelik ja naljakas tunne. Igal juhul mina ei saanud rohkem kui kahele filmile mindud. Just samasuguses järjekorras oodates. Põnev ja veider ka pisut.