Cannes, mu Cannes! Või siis Mandelieu! Igal juhul siin ja praegu

Metsikult palju liikumist. Täna otsustasin üles otsida meie magamiskohale kõige lähema supermarketi. Noh... Mõnikord võin ennast rumalaks küll nimetada. Ja see päev on ilmselt täna. Ses mõttes, et võtsin ennast kokku ja ajasin juba kell 10.00 püsti. Väga mõnus oli. Panin püksid jalga ja jalutasin põhimõtteliselt teise linna otsa - ehk sinna, kus on müügil, söögid-joogid-raamatud-jne. Centre commercial, nagu seda siinkandis nimetatakse, ostukeskuseks oleks seda kuidagi imelik nimetada. See on suurte allahindluspoodide keskus. Leidsin sealt ka ühe poolraamatupoe üles.

Mäletan muide siiani, kuidas inimestele teeb nalja see minu luuleriiuli otsing Nigeeria raamatupoodides, luule oli vist topitud eneseabisse, biograafiasse, igale poole, luulet, kui sellist ei eksisteerinudki. Viimasel ajal pole ma luule otsimiseks suuteline. Siin ei tulnud ma selle pealegi, et  otsida luuleriiulit. Nigeerias mõtlesingi ainult luulest, sest teate küll, ma olen luuleline. Hetkel kerge svipsi all. Sest siin - paljude filmiinimeste keskel, kes igaüks püüab saavutada oma loo realiseerimist filmiks - Nolan Ma baaris, mis tundub nii eestlaslikult pruun ja pubilik - umbes nagu need õllemajakad võiksid välja näha Prahas või Vilniuses või Tallinnas - tunnen end enam-vähem inimesena filmiinimeste keskel. Aga jah... No poesie, selles riigis, mis kunagi oli poesie ema. Või ei oska ma seda enam otsida. Sellisel päris Charles Baudelaire´ilikul moel seda igal juhul hetkel küll kuskilt välja ei torma.

Igal juhul avastasin end kõndimas kuhugi linna teise otsa, autoteede ääres, jalakesed peaaegu autodest riivatud, sest - noh, me kõik teame, miks, uudishimu eksole. Ja sealt see tuli centre commerciale - kodutarvetele, pagariäridele. Ilmselt on need eelkõige mõeldud prantslastele, kes ei suuda päeva alustada ilma baguettita, mis iseenesest ei ole kõige koledam asi, mis ühe rahvusega juhtuda saab. Alustaks iga eestlane päeva sotsiaalselt mõnusa saiakesega, äkki, siis ei olekski tema elu nii hirmus. Ma ei tea.

Leidsin üles Cultura - raamatu-, videomängude-, lauamängude-, CD-, DVD- ja pudipadikäsitööpoe. Päris tore oli. Ja kummaline ka. Esimest korda selle aja jooksul ei tahtnud ma sooritada raamatuostu, sest... No miks peaks ostma, kui asjad on... Ostukauged - ütleme ausalt, ma ei oska piisavalt prantsuse keelt, et raamatut lugeda. D´autres livres võis mind ehk lollitada, sest seal oli nii meeldiv ingliskeelne müüjanna, aga seekord, selles poes tundsin ennast kui Apollo või Rahva Raamatu väljapanekute esindaja. Päris kummaline ja natuke hirmutav emotsioon. Kuidas paremini välja panna inimeste ihaldatu, nii et nad selle kindlasti poest kaasa võtaks? Just see tuli mulle pähe! Imelik ja hea tunne korraga.

Koju jooksin nagu hull. Sest mu esialgne mõte oli - tuua Kratlandikutele salatit või teha salatit. Nagu näha see ei õnnestunud mul eriti, sest ma ei arvestanud, et see tagasi jooksmise värk ja kohalejõudmise värk nii aeglane välja kukub. Jah, ühistransport on kohe eraldi teema. Täna püüdsin jõuda ka Cannes´i surnuaiale. Imeline koht. Pilte ei ole ühtegi, sest kui Katrina püüab sinna jõuda, siis kukub telefon nii palju energiat kohalejõudmisele kulutama, et piltide tegemine on võimatu. Aga jah... Tore on isegi sellises kohas olla "Bonjour, madam!" Kes oleks seda uskunud viis-kuus aastat tagasi, et ma sellisesse momenti jõuan, et kuulen, "Bonjour, madam!" Et voila!

Sain tuttavaks poisiga, kes kannab vist ainult disanerite rõivaid, vähemasti eile oli tal seljas oma sõbranna disainitud venekeelsete lausetega kosmitšeskii musor (eesti keeli siis kosmiline praht) jakk, mis mulle kohe silma jäi. Venemaa vene poiss, Nikita, no tõenäoliselt mõne üsna rikka isa või ema kasvandik, õpib Moskva filmikoolis režisööriks, võib-olla tulevane Mihhalkov, mitte kunagi ei või teada. Tuli siia, sest tema juutuuberitest sõbrad võtsid ta siia kaasa, oma filmindusega. Põnev. Ja ärev värk. Eks see poliitika asi on tema jaoks kuidagi segane või veider. Pidi ütlema ukrainlastele, et ta on Krimmi annekteerimise vastu. Igal juhul minule, kuidagi omamoodi. Seisime Mandelieu-Napoule´i lossi juures ja ootasime kahekesti täna siis bussi, ma oleks muidu lossi uurima läinud, aga Nikita tekitas nii palju huvi oma Kosmose Prahiga, et ma ei saanud lihtsalt midagi muud teha, kui talle ligineda. Nii nagu see mul ikka minust kuus kuni kümme aastat nooremate meeste puhul välja kukub, eksole. Aga tema oli ehk minu jaoks liigsile ja liignormaalne. Igal juhul oli ta tüüpiline idaeurooplane, ei midagi üleeksalteeritud, ega liiga sõbralikku. Selline kahtlustav, võib-olla kuri. Rääkisime filmide rahastamisest. Aga jah... Õudselt hea on vanaema keelt kõnelda - selles pisikeses külas Lõuna-Prantsusmaal, mis Eesti mõistes pole kohe üldse pisike. No mõelge ise 75 000 inimest.

Aga selline päev. Sellised emotsioonid.

Aga siis siit see pilt, mis sain teha oma mobiiliga enne kui aku otsa sai. See pilt, mida nimetatakse sisaliku pildiks või siis tagahoovide pildiks. Sest ka sisaliku tee jätab raja. Siit siis sisaliku tee!