22 oktoober 2019

* * *

Miskipärast täna, kui ma töölt koju tulin ja vist juba teist päeva järjest muudkui loen ja kirjutan, hoidsin silme all toda Intsikurmu tüdrukut, toda, kes minu ja Henryku vastas istus tolles Tallinn-Põlva rongis. Toda, kes mõtiskles kõvahäälselt sõbrannadega sellest, milliseid pükse ta endale jalga panna ei taha. Toda, kes ütles et mõned nendest püksidest teevad temast ema sarnase. See on päris jabur ja päris naljakas lause. "Mai taha välja näha nagu mu ema!" selline teismelisea viimaste aastate lause, millel pole miskit pistmist sellega, mis ta lõpuks võib tahta. Mina ka ei tahtnud väga paljusid asju enne kahekümnendat eluaastat, mõned aastad hiljem ka. Miskipärast. Aga lõpuks saame kõike seda, mida me ei tahtnud. Geneetika muide, ei vea tavaliselt vähemalt välimuses, eriti alt.

Ahjaa! See tuli ka meelde, kuidas need teismekad, kahekümnendate alguses noorukid karjusid tollel Intsikurmu kannatusteteel ehk Põlva rongijaamast Intsikurmu telklasse, et kus kurat on internet ja kas nad peavadki ilma elektrita telgis magama ja üldse pime hakkab. Selle aasta Intsikurmu oli lisaks sellele, et ta oli pime, ka külm. Õhk kobrutas läbi naha ja riiete, nii nagu ta seda ikka teeb. Mõtlematult. Aga korraga. Nii sekundiks selgus minulegi, et nad on vist natuke nooremad kui mina ja natuke rohkem sõltuvad oma nutikast asjandusest, aga ma ei saa sinna midagi parata, kui isegi sellest sõltun. Nagu oma surnud emast, vanaemast, isegi oma vanatädist, kelle säravad silmad mind ikka kuskil või kuhugi kannavad. Nemad on mõnikord minu nutikad telefonid, mis viivad mind täpselt sellesse hetke, kus on just see muusika, just need lõhnad. Ja too kaheldamatu mõnus lapsepõlveaeg. Ahjaa...

Minu üks veidramaid hobisid on osta kord kuus vist kuukirja "Magija i krasota" ja seda tollesama tädi Nadja kombel, kes elas Lasnamäel, nüüd aga on kalmistul juba varsti aasta. Sellesama tädi kombel tudeerida. Mõnedest sõnadest ma vist päris lõpuni aru ei saa, aga mõned lood on omamoodi armsad ja huvitavad. Näiteks too vanaema, kes kardab on lapselapse pärast, kes on tüdruk ja kannab AINULT pükse ja üldse! Nii ei saa ju korralikult mehele. Kuhu see küll kõlbab! Ja siis vastatakse vaesele lugejale, et soostereotüübid on muutunud, aeg on teine. Laps, ka tütarlaps, võib kanda kauneid (no see on ju tegelikult iga tänapäevase tütarlapse garderoobis olemas) liibuvaid pükse, mille pärast ei pea poisid talle isegi kleidi alla vaatama, võib kohe... Aga loomulikult ei pea! No olgu seda nad seal ajakirjas ei kirjutanud, et liibuvad seksikad püksid tõmbavad poisse niigi ligi. Aga tõmbavad, me teame seda niigi. Igal juhul on tädile või siis noh vanaemale isegi palvesalmike antud, mille sisukokkuvõte on see, et armas jumal, aita mul toime tulla maailmaga, mis minu ümber aina muutub ja muutub. Huvitav, kui Ekrele mõni sellise palve annaks või isegi minule endale, mis siis küll saaks.

Eile tolle kirjutamisasja pärast - sai isegi Walter Zapp üles leitud! Uhke värk! Spioonikaamera on leiutatud Nõmmel, Valdeku tänava majas number 32, Walteri leiutatud. Imelik värk! Miskisepärast on mu memmeke kuidagi mind sellele reale viinud. Võib-olla peaksin isegi sellel real asuma. Real, kus on võimsad eesti kuulsused, võib isegi öelda, et maailmakuulsused. Aga mis ma neist seal ikka. Või teie...

Lugesin lõpuks läbi Tõnu Õnnepalu raamatu "Aaker". Avastasin oma ajusoppides ringi tuhlates, et olen kokku puutunud loodusarmastajatest kirjanikega ja kirjandusega ka varem, et tavaliselt inimesed, kes suudavad jälgida pingsalt ja põnevusega enda ümbrust, suudavad sellest ka hästi kirjutada. Muidugi on neil ka aegade jooksul midagi sinna kolpa ka muud mahutatud, kui lihtlabaselt ümbruse jälgimine. Ses mõttes, et Õnnepalu hämmastab mind oma bioloogi taustaga ikka päris kõvasti ja tekitab mingi lisaõhina.

Muide otsustasin, et sellel sügisel teengi kõiki neid asju, mida olen tahtnud pikka aega teha. See on siis loen raamatuid, kirjutan ja õpin prantsuse keelt. Vahepeal lükkan käima mõne Tedtalki kõneleja ja kuulan, mida põnevat nad räägivad majandusest, loen ehk mõne endale pähe määritud Äripäeva ka läbi ja mõned majandusraamatud ka. Ja vene keel! Hoeh. Ühesõnaga jätkata.

Kommentaare ei ole: