Elektrikatkestus, kirvesepp, lauamäng, Stephen King

Võru. Jaa, see koht, kust ma pärit olen. Pisike linn. Peaaegu nähtamatu linn. Kunagi oli see lihtsalt mingi ala erinevate riikide vahel - eikellegimaa! Siia ei tulnud ei eestlased ega venelased ega setud ega lätlased ega liivlased. See oli lihtsalt soine ala. Nüüd, kus elekter sügistormis elektriliinid paigast nihutas, oli see jällegi midagi sarnast. Soine ala erinevate riikide vahel, kus võib-olla elavad inimesed ka. No tegelikult elab siin sisuliselt kogu minu pere. Minu vennad, minu vanemad ja minu imearmsad vennalapsed, kes pole veel pesast välja kasvanud. Aga elatud on siin ju ka enne. Minu isa ja tema isa ja tema isaisa ja nii edasi. Minu ema ja tema ema, okei nende esiemad elasid teispool piiri, rääkisid kord setu, siis vene keelt. Rääkisid hääst südamest teineteisega lihtsat keelt ja õpetasid teineteist ube ja herneid ja kõrvitsaid kasvatama, sest paast, too õigeusklike imeasi, tuli üle elada. Võru.

Kohtusime laupäeval Peeter Reemaniga tolle kirvenäitusel Võru Kandle näitusesaalis. Henryk sattus vaimustusse. Mina ei osanud kohe midagi, siis saime teada, et "Tõde ja õigus" kirved olid just sellelt sepalt pärit. Kuulasime ja noogutasime. Nii nagu see ikka käib. Henryk ulatas visiitkaardi ja sa vastu visiitkaardi. Midagi selles kokkusaamises oli imelist. Inimestega kokku saada, keda kogu elu oled näha tahtnud. No, tegelikult mina toda seppa küll väga näha ei oleks tahtnud. Aga see vaimustus, mis sirab filmiinimese silmades, kui ta saab teada, kellegi kohta, kes on loonud lisaatribuudi filmide tarvis, on lausa noh imeteldav. Henrykul tuleb see imetlemine ja imestamine suuremas jaos paremini välja ka kui minul. Mina on kriitiline, kortsutan kulmu ja korisen tsipa hullumeelse moodi. Korisen muidugi sisemiselt. Väliselt lihtsalt tekib selline ujeduse ja veiderdava juhmuse segu. Et tahab ta nüüd siin olla või mitte. Henrykul ei teki sihukest momenti ka, tal on huvitav. Või vähemasti on tal sugestiivne omadus inimesi jaurama panna mistahes teemal. Isegi Marko Mihkelsoniga (omamata suuremat huvi poliitika vastu) oli ta suuteline põhjalikult filmidest rääkima, nii nagu lupsti PÖFFi avamisel. Mina muudkui imestan, kuidas ta selline on, aga näe! Absoluutselt alati!

Ja lapsukestega sai tormises laupäevaõhtus kihvtisti Dungens and Dragonsit mängitud. Paraku sattusime olukorda, kus kõik USA parimad sarjad on selle mängu ilu ikka noh päris kõvasti uhkemaks teinud. Kui ikka kolm tundi järjest koletisi tappa ja ennast punapäiseks võitlejakääbuseks kujutada, kelle nõrkus on suguiha, mida ei saa kohe kuskil kuidagi mängus väljendada ,siis... Jah, igal juhul tundub The Big Bang Theory (Suure paugu teooria) mitmeid kordi paremas seisus oma mänguga. Eriti siis, kui õnnetu Sheldon sunnitakse oma tegelasega muutuma intiimseks Amy tegelasega. Teate küll, kes te olete selle sarja fännid, või ei tea, kui te ei ole selle sarja fännid. Igal juhul see kõle seenevihm ja hall-hall ilm, mis läbi naha kuhugi sügishingesügavustesse poeb, tundub selle kõige taustal palju huvitavam, kui koletiste tapp. Aga eks ta ole. See kõik käibki muide suureks kasvamise juurde. Teed asju, mis sulle meeldivad, need ei pruugi sinu kakskend aastat vanemat tädi väga huvitada, aga sina, kes sa neid asju teed, oled tema jaoks huvitav. Sina oled talle peaaegu oma beebi ehkki noh, mis oma beebi sa talle ikka oled. Sinu pärast on ta võimeline igasugu mänge mängima, sest põnev on teada saada, mis sina teed.


Kõige tipuks jagan teiega muidugi oma toredat loovkirjutamises kirjutatud luuletust!

Inspiratsiooniks muidugi Stephen Kingi raamat "Kirjutamisest":

"Püsige pidevalt põneval teel!"
ütles ta mulle ikka ja veel.
"Saagu te sõnadest õnne ja armu!
Tulgu te lugudest teistelgi tarmu!"