Lõpetaksin hea meelega enda ära. Aga ei oska. Enda lõpetamine. Oma sõnade ja vaikuse taga otsimine olukorras, kus tegelikult ei ole vaikust ega ka mitte sõnu, vaid olengi täies elujõus mina. On imelik ja jube ühteaegu. Seega tuleb ennast teadlikult alustada - taasalustada, nii nagu eesti keeli tegelikult tuleks öelda. Alustada kirjutamist, alustada mõtlemist, lugemist, prantsuse keele õppimist. Taasalustada endaks olemise kummastavat, peaaegu laulvat kirjutamist. Millest? Kellest? Kuidas?
Septembri lõpp oli tegelikult kole. Korraga sain aru, et olen täiesti üksi. Inimene ongi oma valuga täiesti üksi. Isegi, kui ta osaliselt jagab seda kõige kallimate inimestega, on ta ikkagi iseenda valu ori või partner. Mõned asjad ei kuulu läbirääkimisele, nad lihtsalt juhtuvad, on. Keegi ei tule mulle rääkima sellest, et ma pean selle kõigega toime tulema, et ma saan hakkama. Ma ei saa. Ma lihtsalt hetkeks murdun. Seisan keset pimedat Tallinna tänavat, millel hunnikus kauneid sügislehti, ja tunnen korraga, et olen piinavalt üksi. Ja mitte kedagi, mitte kunagi, mitte parimateski unenägudes ei tule, ei ole, et ma olengi päriselt ilma. Millest? Tähtsusest. Ja inimesele on tähtis tunda ennast vajalikuna. Ma ei oska isegi täpselt sõnastada, mis see paneb mind end tähtsana tundma kellegi elus. Mõnikord lihtsalt see, et keegi olgu see mu isa või Henryk, hoiab mul käest kinni. Nii see muide toimubki. Keegi hoiab mul käest kinni. Siis ongi kohe vähem valus. Kergem. Isegi kui on valus. Hirmus. Niimoodi et pisarad tulevad.
Ja kõige selle peale tuleb muidugi vanaema meelde. Muide eile sai ta 101aastaseks. Eile näitasin töökaaslasele minu memmekest nooruses. Milliseid kelmid silmad! Milline julge naeratus! Milline kummastavalt minulik olek, mille ta ilmselt pärandas esiteks mu emale, siis minule. Me oleme need prillidega Hermione' id. Noh minu ema ja mina. Vanaemal õnnestus prillidest eemale pääseda. Selline daam oli ta ja vahepeal laudapreili.
Igal juhul oktoobri alguses tekkis mul probleem tegelikult väga olulise küsimusega! Mina olin hetkeks Henryku tüdruksõber. Ainult Henryku tüdruksõber ja selles kõiges on midagi vastikut. Olla oma paganama rolli ori. Nojah. Mulle meeldib olla klienditeenindaja, logistik. Ma ei julge ennast viimasel ajal nimetada kirjandusteadlaseks, luuletajaks või... No ei ole! Või olen? Või mis? Tantsukriitik. Seegi vabatahtlik tegevus, mida enamasti keegi ei märkagi, et teen.
Aga jah. Uusalustada. Taasalustada.
Identiteedi sidumine oma rolliga on midagi kummalist ja valusat, midagi, mille peale ei tulegi muul moel, kui seda identiteeti küsimuse alla sättides. Uurisin mingi päev Martinique´i ajalugu ja sattusin nègritude' i ja crèolitè peale. Seoses prantsuse keele õppimisega, kus olen otsustanud, et teen endale selgeks, mis n-n maakondades mu kallis armas Prantsusmaa siis koosneb. Igal juhul oleme eurooplastena, kuidagi lihtsamini identifiteeritud. Meil on kergem ennast nimetada eestlasteks, prantslasteks, soomlasteks - ja nii edasi. Isegi valgetel ameeriklastel on see lihtne. Aga mõned näed - hakkavad vastu. Õiendavad. Saavad haiget. Teevad haiget. Kõike iseendale ja omasugustele. Siltidega ja siltide puudumisega.
Kuidagi eriti teravalt tuleb see kõik esile seoses Martinique´iga. Ja mina tundun kõigi nende logistika-arvepidaja-müüja asjaga justkui kaotanud oma sideme loomisvõimega. Kirjutamisega. Kirjandusteadusega, mis muide on olnud tugevasti osa minuks olemisest. Aga jah. Kapitalism surub auku. Või ma ise ennast.
Ahjaa. Meelike Saarna loovkirjutamisse läksin Tallinna Rahvaülikooli. Väga põnev on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar