Mannapuder

Ega see puder polnudki veel valmis, aga ometi ta oli. See meenutas kõiki neid lapsepõlvehommikuid lasteaias, kui päike tegi tiiru läbi kardinate põrandale ja kappidele. Ja vanemad olid juba läinud ja mannapuder maitses hea. Ja see puder tuletas haiglat meelde, kuhu ta oli sattunud kuu aega tagasi. Tuletas talle podisedes meelde, et ta keha on nõrk, et ta keha vajab hoolitsust, et tema vajab hoolitust, aga tänane hommik ja homne ja ülehomne ja nii edasi lähebki mööda enda eest hoolitsedes.

Naine seisis akna all ja vaatas toda tuumapommi üle elavat rohelist taime, kes vajas samuti hoolitsust. Mõnikord tundus, et see roheline pundar vajab vaid tähelepanelikku pilku ei midagi muud. Temale naine ju putru ei keedaks või kohvi või teed. Mehele ja endale ikka.

Mõnele makstakse selle eest raha, et ta hoolitseb. Mitte palju. Hoolitsemist peetakse osaks inimlikkusest. Naine ei tea, kas see on alati niimoodi, et osa inimeseks olemisest on enda ja teiste eest hoolitsemine. Ja siis kui ei hoolitse enda eest piisavalt hästi või sinu eest ei hoolitseta, siis pannakse teised inimesed haigekassa raha eest hoolitsema.

Puder oli osa haigekassa raha eest saadud hoolitsusest.

Ja see nagu oleks korraga raputanud, naiselt küsinud, et kas ta ikka hoolitses enda eest piisavalt.

*  *  *

Tänase Tallinna rahvaülikooli loovkirjutamise harjutus. Imelik, kui edev ja ekstravertne ma siiski olen. Oh, kuidas mulle meeldib publik. No ega ma muidu poleks isegi mõelnud, et mis mannapuder ja üldse mis hetk minu päevas. Ja eks see blogipidamine on ka paras publiku tagaotsimine. Igal juhul tuli kirjeldada tänast päeva, kus tegelikult juhtus väga palju, aga see palju oli nii väheoluline. Ei juhtunud midagi üleliia rõõmustavat ega hirmsat ega head ega halba. Juhtus see igapäevane olemine. Inimeseks. Oli õiendamist. Oli kurjustamist. Oli absoluutselt kõike ja eimidagi. Mitte pussugi. Ütleme otse välja - oli midagi väga imelikku ja ilusat selle loo kirjutamise enda sees. Ja selles võõrastele ettelugemises. Ja selle seedimises. Pärast pidi Henrykuga isegi tiiru tegema, et maha rahuneda. Sest korraga oli mu loo sisse kirjutatud tükike mu isiklikku valu, mis osutas olulisele. Aga see ju nii ongi, et see, mis kõige valusam, kui teda piisavalt vaadata, näitab ka seda, mis soe, hell, hea, mis viitab inimeseks olemisele ja selle ilule. Miskipärast tuleb vanaema meelde. Aga ta tuleb vist praktiliselt alati.