Midagi Nastja sees tihenes. Midagi muutus klombiks. Nad ütlesid küll, et lõikavad selle temast terariistadega välja ja tema rippuvad kunagi last toitnud rinnad said kriipsudeks kehal. Nii nagu Leenal. Algul oli hirmus. Isegi saunas käia oli hirmus. Piinlik oli ka. Hea, et need mehed lõpuks teda ignoreerisid. Ta oli sama ergas ja rõõmus, sest oli põhjust, tal oli laps - päriselt temast sõltuv imeline väike olend, kes tundis ennast hästi. Tal oli tütretütar. Tal polnud õigust olla nõrk, katki, kurb. Neil kellelgi polnud selleks mingit õigust. Isegi mitte sellel mehel, kes oli tema tütrest teinud ema.
Aga tihenemine ja surematud halvaloomulised rakud kasvasid ta sees hoolimata Nastja elurõõmust. Ainus, millesse ta uskus, oli jumal. Kuigi, mis Jumal see oli, kes ta tütre viis. Milles lõppkokkuvõttes oli tema laps süüdi?
Ja milles tema oli süüdi?
Muld lõhnas hästi ja maasikad ja kanasitt sobitus ka sellesse idülli, kus kord nartsissid, tulbid, siis jällegi võõrasemad, astrad, hiigelgladioolid, mõned võhumõõgad, jasmiinid oma lõhnaga maailma lõid. Nastja käed põimisid ruumi pidevalt lisategevusi, millega neid kahte toita, millega ümbrust ilusamaks teha. Seda kõike oli ta maal ka teinud. Linnas oli kõik, kuidagi teistmoodi, aga samas üdini samamoodi. Ta ei saanud aru Nadjast, kes elas Lasnamäe paneelikas ja maksis üüratuid summasid keskkütte eest ja ei saanud kasvatada ühtki toitu ise ega lille. Pidi aga sööma seda, mis neile anti, mitte seda, mis oleks hea olnud.
Katja otsustas oma sünnipäeval ette lugeda, õigemini tõlkida Tuhkatriinut ja seal nad siis olid kahekesti valge laudlina ääres, detsembris, väljas oli külm, lumine, võib isegi öelda, et natuke päiksepaisteliselt külmilus, aga sees oli soe pliita ja kõik need pärastsünnipäevased tunded, et saigi tehtud, imeline söömaaeg ja õnnelik laps, kes tundis, et ta on tähtis. Mõnus oli. Laps oli avastanud raamatud. Kuidagi kiiresti ja jahmatavalt - miskipärast olid need märksa olulisemad mõnikord, kui vanaema või kartulimardikad või umbrohu kitkumine või kanade karjatamine. Laps hakkas muutuma kellekski teiseks, kui oli Leena ja kui on Nastja. See oli hirmuäratav ja ilus korraga. Ja Tuhkatriinu lugu ajas nad mõlemad miskipärast nutma, kuigi, kus pagan see kuri võõrasema oli? Memm kehitas õlgu. Tema ei teadnud.
Katja kasvas suureks ja korraga endalegi ehmatuseks avastas, et seda tal polegi enam kuskilt võtta vanaema, kes oli õnnelik, sest ta sai oma lapselapse õnnelikuks teha. Vanaema, kes teadis, missugune oli Katja olnud enne seda hetke, kus ta lugema õppis. Vanaema, kes oli ühtaegu rõõmus ja hirmunud, kui tema lapselaps uusi ja tema jaoks võrratult uueilmelisi asju juurde õppis, koolis, kuhu temal polnud viimased 65 aastat endal õppimiseks asja. Katja mäletas toda imelikku hetke, kus vanaema oma ühe ja neljandiku kopsuga haiglavoodis lebades teatas talle, et laps ainult õppigu, õppigu, õppigu, kui see võimalus on talle antud, tuleb seda võimalust ka kasutada. Mis lapsed? Lapsi saab ka hiljem. Mis mees? Mees võib tulla ka hiljem. Olgu lihtsalt see teadmine, et sa oled õppinud. Ja olgu õppimine, olgu või eluaeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar