Oh onu Meini ja Katja

Kui Katja oli kakskümmend viis ja jõudis üle pika aja oma tühja ja külma koju, siis seisis tema koduukse taga naabrimees - kogu see tänav oli siis veel neid täis, kolmekümnendatel sündinuid. Tol hetkel oli too kaheksakümnele lähenemas vanamees. Silmad rõõmu täis ja üldse õnnelikud. Meini oli nimi. 

"Olete teie alles vägevad naised, Helsteinid," kostis ta "Ja ilusad, väga ilusad! Sinu vanaema oli ilus! Aga sinu ema! Sinu ema oli imekaunis inimene, selline et..." 

Meini silmad hakkasid kilama, Katja tõmbus tagasi. Ta mäletas toda imelikku aega, kui vanaemal oli rohkem austajaid kui oli oodata tolle vanusest. Nastja lihtsalt oli väga meeldiv inimene ja mitte ainult Katja jaoks. Seeneonu käis neil vähemalt paar aastat külas ja muudkui lootis, et ehk võetakse temagi nende kahe asjaliku naesterahva, Katja ja Nastja, kampa, aga ei võetud. Vanaema oli küllaltki rõõmus uute tutvuste üle, aga tal oli palju enamat vaja teha, kui järjekordset meest ümmardada. Ta ei tahtnud muidugi niimoodi seenonule öelda, seega ta hajutas seda ütlemist mitmete tulemiste peale ära. Seni kuni seeneonu päriselt ära kadus. Isegi Meini tundis Nastja vastu huvi, kui tema abikaasa suri, aga natukese aja pärast leidis ta endale uue proua, kes ka ära suri, selleks ajaks oli vanaema aga kulgemas dementsuse poole ja Meinil polnud temaga midagi eriti pihta hakata. 

"Aga sinu ema oli selline naine, et tõmbas rajalt maha sellise tähtsa nina, nagu su isa!" ütles Meini. Katja vaatas Meinit pisut ärevalt. Tähtsa mehe. Nojah. See ta oli, tähtsa mehe vallaslaps. Ei midagi muud, ei head ega halba. Naabritädid rääkisid ka niimoodi. Ja nii kogu tema elu. Isa oligi eriline. Selliseid inimesi oli väga vähe ja nendes oli kõike, 

"Kui ilus ta oli! Ja kui hea huumor tal oli!" 

Jah, kõik need toredad omadused, mis mehi naiste poole tõmbavad. Esialgu. Katja vaatas vanameest oma uksel ja tundis ennast imelikult. Tõenäoliselt nii tundis tema ema ka umbes kolmkümmend aastat tagasi. Mees polnud siis muidugi nii vana. Nii nagu ikka. Ta kehitas õlgu ja tahtis teada, et kas naabrimehel oli asja ka? 

"Einoh, lihtsalt tahtse üle vaadata, mis naabrinaane tett ka." 

Eks nad jah, kõik tahtsid. Meini ootas, et Katja isa  Katja maa koos majadega maha müüks. Ootas kärsitult, et lõpuks näidatakse ka nendele Helsteini naistele, et mehed võivad olla tegelikult ebausaldusväärsed ja hoolimatud, ootas, et Katja nagu enamus temavanuseid koliks Soome tööle koristajaks või hooldajaks või poemüüjaks, et ta käituks, nagu tal ei oleks isa, ema tal ju ei olnud. Ja ometi vaatas talle otsa selgete silmadega võib öelda, et isegi pisut jultunud noor naine, kes hoidis millestki kinni. 

Katja ei osanud seda maajuppi ja maja isegi korralikult kasutada. Ta oli ebapraktiline, rumal, ennasttäis, uskus, et temast saab kirjanik, aga temast sai lihtne poemüüja, klienditeenindaja ja selle teadmisega ta maadles viimased kolm-neli aastat. Ometi oli temas nii palju potentsiaali. Kõik need õppejõud, kes rääkisid sellest, et ta oli andekas. Oh! Andekas! Kui hästi ta neid esseesid kirjutas ja kui haaravalt võis rääkida ta mistahes raamatust, pikkides sisse omaenda pisiteooriaid, mis omakorda olid seotud kreeka mütoloogiaga. Selline ta oli kirjandusteaduse magister. 

Pärast ülikooli oli ta segaduses ja õnnetu. Õppimine oli meeldiv tegevus, eriti siis, kui ei pidanud mõtlema söögi peale või riietele või üldse asjadele. Katjale ei meeldinudki muudest asjadest peale heade raamatute eriti mõelda, keegi teine oleks võinud söömise või riietumise või raha peale mõelda. Ja eks see toimiski niimoodi kooli ajal. Esiteks sai mõelda ainult headest raamatutest, ehkki päriselus oli palju väga halbu ja noh mitte just kirjanduslikult väärtuslikke raamatuid, mida kõik ostsid väga palju ja neid tuli müüa täpselt samamoodi, nagu kirjanduslikult häid raamatuid. 

 

Nüüd oli ta nagu peata kana. Ta veel ei teadnud, et see kanapäisus kestab veel mõned aastad. Võib-olla ehk kogu elugi. Sellisel ajal ei päästnud teda tema ilu ega ka mitte huumorimeel, kõik ilmselt nii emalt kui ka isalt kaasa haaratud. Aga praktilist meelt polnud tal kuskilt võtta. Mõnikord aitas see tuhm praktilisusest eemal pilk teda igasuguste ebameeldivate inimeste eest kaitsta. Ka nüüd kaitses see teda Meini eest. Ta ei saanud aru, mida vanamees tahtis ja ta lasi tal olla. Nii nagu ta oli lasknud paljudel inimestel oma elus olla. Ja nood, mõistnud, et nad ei saa talle ligi, jätsid ta varem või hiljem rahule. Kas see nüüd tegelikult ka hea oli, oli eraldi küsimus. Mõnikord ta mõtles kõikidele nendele, keda ta ei osanud vaadata uudishimuliku pilguga. Ja see hirmutas teda, kui paljudest inimestest ta oli ilma jäänud, sest ta oli nii kaua ainult endast mõelnud. Aga ta ei osanud teisiti. Ta jätkas oma  eksistentsi täpselt sellisel kujul - egoistina. 

Meini läks segaduses mehena koju. 

Katja ja Kati - Katrina ja Jekateriina

 Kell ei pidanud kunagi tirisema, päev algas alati pool viis hommikul ja palvega, mis viitas kogu aeg millelegi kõrgemale ja kaugemale, kui seda oli Nastja. Ta isegi ei mäletanud enam, millal see niimoodi hakkas olema. Pärast sõda? Koos Karlaga? Enne Karlat? Ega loomad ennast ise ei talitanud, aga ega inimene ilma hinge talituseta ei saanud loomi talitada. Nii ta oli, umbes viiskümmend aastat või kauem või kogu elu. Nastjale tuli tema ema meelde, täpselt samasugune, kell viis nagu kraps laudas ja ta ise tuli meelde. Ainsad, kes ei teinud sedasi olid lapsed, kuni mingi eani, ja ega see väikse Eesti pealinnas õppinud Helena ka pärast normaalsel ajal tõusta viitsinud, kui oli õppinud natuke aega Tallinnas ja magama läks ka ta jube hilja. Pärast Helena surma andis Nastja Katja tolle tädile Tallinna hoida. Viieaastane, üliaktiivne, ülihuvitatud kõigest ja kõigist enda ümber, aga nii kui kell kukkus kaheksa õhtul, oli laps unevalmis ja teised tantsuvalmis. Nadja oli viiekümnendates ja kõige vägevamas tantsu vihtumise eas. Ta leidis endale elu lõpus ukrainlasest mehe, kes oli temast viis aastat noorem, ja ohkuiilus, aga ei see mees ei sallinud eriti väikest sugulast Katjat, sest nii polnud kogu tädi Nadja tähelepanu tema oma. 

Erinevalt vanaema Nastjast, oli tädi Nadja Katja meelest kõige rõõmsameelsem, enesekindlam ja tahtejõulisem tüüp maailmas. Kuigi see tahtejõud oli alati surutud programmilisse purki - olgu see kommunism või tädi Nadja vanemate nõudmised või Venemaa Föderatsioon. Oli, kuidas oli. Igatahes oli tädi Nadja oma võimsa temperamendiga täiesti teistsugune kui vanaema või onu õigemini küll isa, kes kaks korda nädalas külas käis. Ta ennustas kaartide pealt ja kohvipaksult, tal oli koer Belka, kes oli pisikest kasvu ja tekitas oma liikumisega alati suure elevuse. Tädi oligi elevuse ehtne kehastus. Selliselt pani ta kõik enda ümber särama. Ja noh see sära väsitas Katjakese kohe ära, kui kell kukkus 8 õhtul. Plõnks ja ta oli magamisasendis suvalises kohas, kuhu ta kogemata või tahtlikult külla oli taritud. Ja plõnks ta oli kell 8 ka ärkvel. nagu mitte miskit polekski juhtunud ja tädi Nadja oleks samal ajal põõnanud kella kümneni välja. Oli alles väljakannatamatu laps, täiesti teistsuguse ehitusega, kui tädi Nadja. 

Igatahes need rütmid olid erinevad rütmid, maale ja linnale omased erihäälsed olukorrad, mis pidid Katjale justkui andma võimaluse olla mitme rütmiga eriilmeline tegelane korraga. Nagu oleks ta olekski sündinud väiksele maaribale Venemaa ja Eesti vahele, et ta oleks korraga temperamentne ja rahulik korraga. Pendeldaks Katrina ja Jekateriina vahel - oleks see ja teine. Mõnikord ta küsis endalt, et kes ta siis on. Aga ta teadis seda juba päris alguses, et kord peab olema selline, nagu vanaemale vaja, siis selline nagu tädile vaja, siis jällegi nagu onule ehk siis isale vaja. See polnud isegi maskide kasutamise värk, see oli kontekst, mis muutus ja ajas segadusse, see oli teistmoodi käitumine, mis erinevates kontekstides ajas hulluks ja endast välja. Sellest kõigest aga tuli ühel hetkel üle olla. See kõik pidigi paralleelselt olema tema. 

Aastaid hiljem, kui vanaema oli surnud, isa oli avameelselt Katja või siis olgem ausad eestipäraselt Kati isa, tundis ta ennast rohkem eestlasena, eesti filoloogina, kirjandusteadlasena, raamatupoemüüjana, kelle vene keel oli hämmastavalt aktsendivaba, aga grammatiliselt ebakorrektne ja lausa naljakas. Niimoodi olid nad vanaemaga suureks kasvanud koos. Kord Gatšina rajoonis kohtus Katja toreda vene üliõpilasega, kellega koos otsiti soomeugri päritolu kohanimesid taga ja too ütles talle, et Katja on naljakas, et Katja räägib nagu talunaine, vanemat tundmatumat vene keelt, ja segab sellesse vene aktsendiga eesti keelt, et see on imelik viis, kuidas ta seda teeb. Et Katja ongi imelik, ta on võõras, ta ei ole venelane, aga kas ta nüüd eestlanegi on, see oli ka küsimuse all. 

Katjale tuli meelde, kuidas nad vanaemaga lasteaiast koju tulid, kahekesti, või esimesest klassist. Tulid mööda laia heinamaad, millele nüüd oli ehitatud hiigel K-Rauta, ja mis enne seda oli täis ehitatud pisikesi majakesi, kus elasid erinevad inimesed, ka üks vanaema sõbranna. Majad võeti maha, inimesed küüditati paneelikatesse viissada meetrit eemal ja heinamaa lõi haljendama ja heinamaale tuli jõlkuma üks lehm. Katja ja vanaema tulid kahekesti koolist või lasteaiast ja korjasid kaseriisikaid, mis kodus pannile visati ja millest sai kõige paremat kastet. Vanaema ei käinud poes kunagi rohkem kui kord nädalas. Polnud vaja minna, kõik kasvas tema ümber, kanad, taimed. No kui palju nad ikka seda paganama tatart või riisi sinna juurde süüa oleks mallanud. Ta lähenes ümbrusele alati väikse kaasas kantava noaga ja teadis, et raha tuleb hoida, niisamamoodi, kui Katjatki. Raha eest oli ta valmis oma lapselapsele ostma erinevaid kleidikesi, mis olid nii ilusad ja uhked, et kui Katja kaksteist aastat hiljem oma lasteaiakaaslasega kokku juhtus, siis tuletati talle meelde, et ta oli metsik kleitide kandja. Ta ei olnud. Kõik kleidid ilma taskuteta ja iluasjad ajasid Katjakese lihtsalt hulluks. Aga kontekst. Pidi. 

Jumalate võitlused

Kirik oli tähtis, üks tähtsamaid kohti linnas. Nastja kulutas raha kanadele ja kirikule - nii neli korda kuus kirikus ja kord kvartalis kanadele. Kommid ja šoks tuli muidugimõista poodi jätta, kui nad kahekesti Katjaga sinna sattusid. Nastjale tuli meelde, kuidas nad Karlaga erinevates kirikutes käisid. Üldiselt oli see kõik nii nii vana asi. Ta üritas meelde tuletada, miks ta oli otsustanud valida kõikide meeste seast just selle ilusa, ujeda, temast kuusteist aastat vanema eestlase. Jah, kui nad Aleksandriga kokku kolisid, siis oli see hirmus, üks hirmsamaid asju tema elus. Aleksander oli Nastja-vanune, küla kõige nägusam noor mees, keda ihaldasid nad kõik, aga tema sörkis sabas Nastjal. Ja siis ta abielluski selle mehega - abiellus kohe ja pettus kohe. Keegi ei saanud täpselt aru, miks nad lahku hakkasid elama. Igal juhul ühel päeval kolis Nastja tagasi oma vanemate juurde. Ema üritas ikka tüdrukule selgeks teha, et mismõttes, nii hea partii. 

Nastja oleks otsekui külma dušiga pihta saanud, kui nad esimest korda ühte heita püüdsid, talle meenusid need rahutud nõudlikud käed, see suur kõvastanud jube peenis, mis tegi haiget, niimoodi haiget, et ta oleks võtnud kätte ja... Miks talle keegi sellest ei rääkinud? Mis asi see oli? Milleks see vajalik oli? Aleksander oli ilus, aga tundetu, mühaklik, nagu mõni hull hobune. Nastja tundis end vägistatuna, nii nagu oleks keegi talle sisse lükanud noa. Ja talle oli räägitud põhjalikult, et tegu on patuga, millest me kõik sünnime. See oligi julm ja inetu - ta oli ju kõigest kaheksateistaastane ja ta pidi seksima, ta pidi endalegi tundmatu keha kellelegi usaldama, kes ei osanud hoolida temast veel vähem tema õrnast naisekehast. Aasta oli 1937. Ta elas väikeses külas, ta oli küllaltki tuttav piibliga, kus küll räägiti mõnes kohas naise kikkis rindadest, kui kaunitest õuntest, aga see oli ka kõik.

Ja ta nägi oma ema Jevdokiiat metsikult armununa võõrasisasse Pavlisse kogu oma lapsepõlve. Midagi seal oli - kirglik täieõiguslik endale nõutamine, millest ei sündinud mitte ühtegi last. Pavel hakkas silma tegema temale, Nastjale, niipea, kui tollel kasvasid rinnad ja tema taevassinised silmad muutusid hiigelsuurteks ja nii kauniteks, et süda lõi kiiremini, mitte ainult Pavlikul. Pavlik jõi - ta oli abiellunud Jevdokiiaga pärast seda, kui Nastja isa Jefim oli põllul kopsupõletikku surnud. Oli abiellunud endast viis aastat vanema rikka lesega, sest nii sai ta endale suure talu ja loomi ja mida kõike veel. Oli abiellunud, sest nii sai ta kindlustatud. Ja oh see hull Jevdokiia oli tema suurde punasesse habemesse ja juuksepahvakasse veelgi süvenenumalt armunud. Ta ei näinudki muud. Jevdokiial oli kolm last, kes olid kõik tema abielust setu mehe Jefimiga. Setud. Oh need setud. Mõneski mõttes hoopis teistsugused kui venelased.

Igal juhul pärast üsna jubedaid kogemusi Aleksandriga, otsustas Nastja, et ta lõpetab selle jama ära. Et ta ei taha enam kellelegi mehele minna. Aitab. Ta läheb hoopis tööle ja uurib maailma, ta sõitis nii Narva kui ka Riiga erinevatesse vabrikutesse tööle, et lihtsalt sellest sõgedast ja tema jaoks ebamugavast tundest lahti saada. Et natuke elada linnanaistega, kes ehk teadsid seda vanainimestevärki kuidagi teisiti, kui seda piiblis kirjeldatakse, just nendes karmides peatükkides. Kes ei pidanud seda millekski jõledaks ega kohutavaks. Itsitavad plikad erinevates ühikatubades koondusid tema ümber ja rääkisid erinevates keeltes kõigest, ka töölisliikumistest ja tantsuõhtutest ja natuke meestest ka. Nastjal oli piinlik, et ta oli abiellu heitnud niisama, ilma igasuguse eelneva läbi mõtlemiseta, tuisanud Aleksandri manu ja unustanud, et see kõik, mis teistele tundub uhke ja kena, et selle kõige taga on veel mingisuguseid asju, millest tal tegelikult oli aimu, kui ta vaatas itsitavaid külatüdrukuid, kes tulid kirikust koju punaste laikudega kaelal. Aga see kõik oli temale võõras, ta ei saanud sellega liiga pikalt tegelda, oli palju põnevamaid asju, kui see kehaline, piibelgi oli põnevam, kui see veri, mis tuiskas noorte meeste ja tüdrukute soontes ringi. Nastja jaoks oli see võõras, õudne, imelik. 

Alles kümmekond aastat hiljem hakkas ta sellest verest aru saama. Alles siis hakkas ta seda mõtestatult kasutama. Ja jah, see juhtus Karlaga, juhtus nii imelikult ja ootamatult, et ta ei saanud enam arugi, et kuidas see kõik üldse oli võimalik. Karl kohtus temaga täiesti juhuslikult turupäeval Obinitsas, kohtus 1951. aastal. Karli juuksed hakkasid aeglaselt hõrenema, aga pilk oli läbitungivalt kurb. Midagi sellist polnud Nastja kunagi oma elu jooksul kohanud. Ja see metsik rahu, ajal, mil kõik kartsid midagi, nii eestlased, venelased kui ka setud. Kõik olid mures. Ajal, mil paljud ähvardasid isegi teda, Nastjat Siberiga, sest ta oli sakslastega läbi käinud, et päästa külasid. Nastja seisis kanamunadega turul ja ootas, et keegi ostaks, mitte midagi erilist. Ta tuligi ostma, hästi säilinud vanem mees, kelle silmades oli midagi muud kui nendes vene meeste silmades, kes olid harjunud jooma ja peksma. Pavlik ei peksnud, aga ohkuidasta jõi! Aleksandrit ei saanud Nastja niimoodi tundma õppida. Aga nii palju, kui ta mäletas, siis nad kõik käitusid nõnda. Jõid! Ja üldse mitte vähe, vaid päris palju. Karla ei joonud. Ehkki oli põhjust, nad olid oma talust redutama aetud, ta otsis oma kohta koos vana viiuldava isa, Andrusega. Ja ta ikka veel ei joonud, kandis valget särki ja maapõhjani ulatuvat rahu. Kui nad teineteisega põhjalikumalt tutvuma hakkasid, siis mõistis Nastja, et rahu oli seotud luteriusuga, nii nagu Nastja rahu oli seotud õigeusuga. Nad mõlemad rahustasid end maha kirikus. Ükskõik, mis kole aeg neid ka ei ümbritsenud, nemad olid sellest üle tänu Jumalale. Olgu see siis luterlik või õigeusklik. 

Jumal muutis nad ka teineteise suhtes kannatlikuks. Nastja ei oodanud suuri imesid nende nende abielust ja ometi see ime sündis Jelena näol. 1950ndate algus oli kõige ilusam aeg Nastja elus. Nii abiellumine kui ka laps panid ta õitsema, nii nagu mitte ükski teine asi enne polnud teda õitsema pannud. Ta mõistis, et see tuli mehe rahust ja tema rahust. Ja ehkki need rahud asusid erinevates kirikutes, olid need loonud nendele ruumi, milles ringi liikuda koos, nii et keegi ei oleks neile haiget teha saanud. Jama oli muidugi siis kui Jelenat või siis ladinapäraselt Helenat pidi ristima. Nad läksid  tülli. Kummagi Jumal tundus neile kõikvõimsana. Nastjale tundus tema jumal nii kõikvõimas, et neli nädalat pärast sünnitust haaras ta oma imikust tütre sülle ja läks kahe-kolme kilomeetri kaugusele õigeusklikkusse kirikusse, et Helena seal ära ristida. Karl oli just-just oma autojuhi ametis teise külasse sõitnud, ta ei pannud isegi tähele, kuidas see kõik tema naisel nii kiiresti juhtuda sai. Ühel hetkel küsisid külamehed, et mis ta äsja sünnitanud naine seal tolmusel teel titt tissi otsas teeb. Karla teadis väga hästi, mis ta tegi, ja oli ehmunud. Ta teadis, et oli võtnud endale kange naise, aga sellise, kes tegelikult oleks pidanud kodus olema ja ennast koos titega hoidma, a selmet jalutas oma sünnitusest haige kehaga lihtsalt edasi-tagasi viis-kuus kilomeetrit oma pühakotta, sellist, ta poleks osanud oodata. Tema uhke Nastja, kes ei lubanud mitte kellelgi ega millelgi endale pähe istuda. Karl sõitis neile kahele kiiresti järele. Tema silmaterad. Tema kullakesed. Tema Nastja. Ja see tobe õigeusklik Jumal. 

Karl muidugi teadis abielludes, et nende peres on suurim otsustaja Nastja, alati. Nastja teadis, et mis seal ikka. Rahulikud on nad koos vaid oma Jumalat uskudes. Ja tegelikult teadis ta seda nüüd ka, pärast Jelena surma, ta teadis, et kui miski teda maha rahustab, siis on see Jumal. Seepärast pidi ta oma väikse lapselapse samuti Jumalasse uskuma panema. 

Kus paganas see võõrasema oli...

Midagi Nastja sees tihenes. Midagi muutus klombiks. Nad ütlesid küll, et lõikavad selle temast terariistadega välja ja tema rippuvad kunagi last toitnud rinnad said kriipsudeks kehal. Nii nagu Leenal. Algul oli hirmus. Isegi saunas käia oli hirmus. Piinlik oli ka. Hea, et need mehed lõpuks teda ignoreerisid. Ta oli sama ergas ja rõõmus, sest oli põhjust, tal oli laps - päriselt temast sõltuv imeline väike olend, kes tundis ennast hästi. Tal oli tütretütar. Tal polnud õigust olla nõrk, katki, kurb. Neil kellelgi polnud selleks mingit õigust. Isegi mitte sellel mehel, kes oli tema tütrest teinud ema. 

Aga tihenemine ja surematud halvaloomulised rakud kasvasid ta sees hoolimata Nastja elurõõmust. Ainus, millesse ta uskus, oli jumal. Kuigi, mis Jumal see oli, kes ta tütre viis. Milles lõppkokkuvõttes oli tema laps süüdi? 

Ja milles tema oli süüdi? 

Muld lõhnas hästi ja maasikad ja kanasitt sobitus ka sellesse idülli, kus kord nartsissid, tulbid, siis jällegi võõrasemad, astrad, hiigelgladioolid, mõned võhumõõgad, jasmiinid oma lõhnaga maailma lõid. Nastja käed põimisid ruumi pidevalt lisategevusi, millega neid kahte toita, millega ümbrust ilusamaks teha. Seda kõike oli ta maal ka teinud. Linnas oli kõik, kuidagi teistmoodi, aga samas üdini samamoodi. Ta ei saanud aru Nadjast, kes elas Lasnamäe paneelikas ja maksis üüratuid summasid keskkütte eest ja ei saanud kasvatada ühtki toitu ise ega lille. Pidi aga sööma seda, mis neile anti, mitte seda, mis oleks hea olnud. 

Katja otsustas oma sünnipäeval ette lugeda, õigemini tõlkida Tuhkatriinut ja seal nad siis olid kahekesti valge laudlina ääres, detsembris, väljas oli külm, lumine, võib isegi öelda, et natuke päiksepaisteliselt külmilus, aga sees oli soe pliita ja kõik need pärastsünnipäevased tunded, et saigi tehtud, imeline söömaaeg ja õnnelik laps, kes tundis, et ta on tähtis. Mõnus oli. Laps oli avastanud raamatud. Kuidagi kiiresti ja jahmatavalt - miskipärast olid need märksa olulisemad mõnikord, kui vanaema või kartulimardikad või umbrohu kitkumine või kanade karjatamine. Laps hakkas muutuma kellekski teiseks, kui oli Leena ja kui on Nastja. See oli hirmuäratav ja ilus korraga. Ja Tuhkatriinu lugu ajas nad mõlemad miskipärast nutma, kuigi, kus pagan see kuri võõrasema oli? Memm kehitas õlgu. Tema ei teadnud. 

Katja kasvas suureks ja korraga endalegi ehmatuseks avastas, et seda tal polegi enam kuskilt võtta vanaema, kes oli õnnelik, sest ta sai oma lapselapse õnnelikuks teha. Vanaema, kes teadis, missugune oli Katja olnud enne seda hetke, kus ta lugema õppis. Vanaema, kes oli ühtaegu rõõmus ja hirmunud, kui tema lapselaps uusi ja tema jaoks võrratult uueilmelisi asju juurde õppis, koolis, kuhu temal polnud viimased 65 aastat endal õppimiseks asja. Katja mäletas toda imelikku hetke, kus vanaema oma ühe ja neljandiku kopsuga haiglavoodis lebades teatas talle, et laps ainult õppigu, õppigu, õppigu, kui see võimalus on talle antud, tuleb seda võimalust ka kasutada. Mis lapsed? Lapsi saab ka hiljem. Mis mees? Mees võib tulla ka hiljem. Olgu lihtsalt see teadmine, et sa oled õppinud. Ja olgu õppimine, olgu või eluaeg. 

Uni läheb ära, kohe

Kell polnud palju, magada oli jäänud veel mõni tund, aga Leena ei suutnud enam magada. Mõtted lendasid ta peast sisse ja välja, nagu mõned linnud, kes toitsid oma pisikesi poegi, tema sees oli ka nii hirm, kui ka lootus, mõlemaid tuli mõtetega toita, et ellu jääda. See kõik oli toimunud liiga kiiresti. Ta oli kohanud inimest, kellega oli hea. Ta polnud enne teda mitte kedagi sellist kohanud ja ilmselt enam pole aega ka kedagi sellist kohata. Nad lubasid talle veel paar kuud. Need olid kohutavad kuud. Ta lebas lootustega haiglas, lebas teadmisega, et ehk annab veel midagi päästa. 

Ta naeris ja püüdis teisi naerma ajada, aga ta ei olnud näinud oma last mõnikord kaks-kolm nädalat. Too kasvas nagu pisike kiirekasvuline taim. Ema ikka ütles, et Jelena on kõige tähtsam, et pisike tüdruk taltub ja küünitab tema poole, kui Jelena kohale jõuab. No, nad kasvavad ju nii kiiresti, neil pole aega küünitada kellegi ega millegi poole, nad on ju lapsed, väiksed, kiired, nad ei saa paigal seista oma arengus, oodata, et millal ema saab vaatama tulla nende esimesi kahel jalal seismisi, sõnu, ronimisi mööda vanu palkpõrandaid. Isa oli öelnud enne surma, et ta ei tea, kust see laps tuli, see laps on hull laps, et Jelena polnud nii väiksena nii energiline ja jultunud kunagi olnud, aga see laps, see hull-hull laps ronis igalt poolt välja ja igale poole ja ta ei olnud veel kaheaastanegi. 

"No kust sa sellise said," küsis vanaisa Karl oma tütrelt. No kust ta sai, mõtles Jelena. Need tema vanemad, nad mõlemad, olid nii stoiliselt rahulikud ja mõistlikud inimesed, et lausa imelik oli, et ta oli leidnud endale poolkogemata mehe, kes oli võimeline tema pärast öid üleval olema, kes oli täis energiat, millega kokku puutudes läks Jelena lihtsalt põlema. Ja laps oli täpselt samasugust tuld täis, mida ei olnud võimalik vaos hoida, seda pidi lihtsalt panema õigesse kohta põlema, siis see soojendas kõiki, ka tema õnnetut vana isa Karli. 

"Tead, ta isa on täpselt samasuguse iseloomuga," kostis Jelena korraga. '

"Nurjatu mees on, nurjatu..." kordas vanaisa Karl. 

"Aga ei ole, eks ta oli õnnetu ja eks mina ka ja... Aga ta on teistmoodi, ta pole nagu Jura või Borja või Anton või... Mitte ükski nendest, ta on hoopis teistmoodi, ta on täis sellist indu ja jõudu, mis ei lase tal paigal olla. Nii kui ta liiga pikalt ühe koha peal on, siis hakkab tal halb. Eks Katja on ka selline. Pole midagi teha, isa." 

"Jah, see paganama suguvõsa ongi neil selliseid täis. Juba sinu vanaisa, minu isa rääkis, et tasa ja targu, tasa ja targu, aga näe, siin sa mul oled, igati korralik tasa ja targu tütar, aga leiad endale sellise hullu mehe. Pealegi naistemehe."

"Isa, ära nüüd niimoodi." 

"No, mis ma siin teistmoodi. Sa ikka tead, kuidas ema sul siin nuttis, kui Katja sündis. Ja siis veel see haigus... Ju see kõik tuleb sinule, sest sa ei ole olnud hea inimene. Sa oled mu tütar, aga sa ei oska mõelda mõnikord üldse nii nagu korralikud Helsteinid, metsa poole oled. Anna andeks, et ma niimoodi, aga see laps on ka parajalt metsa poole. Ei püsi ta purgikski paigal, ei hakka ilmselt kunagi püsima, sõgedaks läheb."

"No, ma ei tea, ta on minu oma, minu pisike, minu kõige kallim, temas on kõik see, mis ma ise tahtnuks olla. Natuke rohkemgi. Ja tead küll, talle on lubatud suuri tegusid teha." 

"Millest sa seda järeldad? Sellest mustlasnaise jutust? Et nüüd peab see paika? Et sinu haigus, sinu rinnavähk peab paika ja korraga peab paika ka see, et su tütar teeb suuri tegusid? Et temast saab hea inimene. Kallis laps, temast võib saada ükskõik, mis inimene, aga sina võiksid ju elama jääda? Ellu jääda?" isa võttis tütrel käest kinni, nii nagu siis kui Jelena veel päris väike oli, nii kolmkümmend aastat tagasi, kui ta ise veel oli viiekümnendates, noor mees. Ta oleks endast kõik andnud, et tütrele veel elujõudu anda. Mis kasu sellest väiksest plikast oli, kui tema tütrekeselt võeti elujõud ära, kui tema tütreke sai vähi. 

"Sa ju tead seda, et ma tahakski, et nii peakski. Ja loodame, et nii saabki, et mulle on antud. Aga ma jäin ju pika peale, ma oleks pidanud selle kohe ära lõikama. Aga kas sa tead, mis tunne on mõelda oma rindade lõikumisest kolmekümne ühe aastase naisena?" 

Vana mees seisis natuke veel oma kepi najal ja vaatas oma last, vaatas ähmaste haigete silmadega, ta teadis, et temalegi pole rohkem antud, et see võib jääda tema viimaseks aastaks. Ta teadis, et tema tütar peab selle kõigega üksi toime tulema, nagu paljude asjadega enne ja pärast tema surma. Tema tütar pidi leidma endale Võrus töö, tema tütar pidi kolima sellesse pisikesse majja tollel raudteega paralleelsel tänaval, tema pisike armas tütar pidi leidma endale mehe, aga isegi kolmekümneselt oli see liigraske ülesanne, tema tütar, tema pisike armas väike tütar. Karlal endal oli see võtnud aega pool sajandit, et lõpuks Nastja leida, aga tema oligi aeglasem, kui see setu-vene päritolu Nastja ja ega toogi kiire polnud leidma endale pärast Teist ilmasõda meest. Hea et nad leidsid teineteist.

"Ei laps, ei tea... Ei saakski teada."  

Tädi Nadja ja vanaema Nastja

 See oli vastik aasta. Vähemasti Katjale tundus, et see on vastik aasta. Ta oli väike vihane plika, kes elas vanaemaga täiuslikku elu, ehitas naabripoistega täiuslikke lumeunne, aga ta vihkas kooli. See algas ebamäärasel ajal - mingi kell 11.00 või 12.00 päeval. Katja läks magama, kell kaheksa õhtul ja tõusis seetõttu ka umbes samal kellaajal - tavaliselt isegi ehk pisut varem üles. Vanaema Nastja oli Katja tõusmise hetkeks palvetanud, kanu toitnud, süüa teinud juba kaks-kolm tundi. Ja Katja pidi ootama paremat hetke-aega, millal kooli minna. Tavaliselt seisis ta hommikupäikesest laiguliseks muutunud kööki ja kuulas Vikerraadiot suurest kasepildiga raadiost, mis isa oli vanaemale kinkinud. Isa oli muidugi onu. Seda ei tohtinud ära unustada. 

See oli imelik aeg, kui kooli sattusid erinevad inimesed üle kogu maailma. Nende väiksesse armsasse Võrusoo põhikooli, mida juhtis tol hetkel Rudolf Mürk. Pikka galatne mees, keda kõik lapsed tema perekonnanime pärast kartsid. Katja kartis ka natuke. Kõik olid võrdselt vaesed ja kõik olid võrdselt eestlased, välja arvatud loomulikult Katja. Siiani mäletas ta mõnitusi lasteaiast tema venelaste ja punase värvi osas. See läbistas teda natuke ja tal oli hirm. Vanaema ei pannud seda tähele. Nad käisid endiselt kirikus igal pühapäeval. Kirik oli vanaema Nastja jaoks pidepunkt, millest Katja võib-olla mitte kunagi aru ei saanud. Aga talle meeldisid inimesed, kes olid vaimustatud tema lapseks olemisest ja vilkusest. Vana preester torises põhjalikult sellepärast, et Katja ei ohjanud ennast, Nastja jaoks oli see lihtsalt igapäev. Ta ei muretsenud. Tema lapselaps teadis, kes ta on ja ei häbenenud seda, see oli ilusam, kui kunagi varem tema elus olnud oli. 

Nastja mäletas, kuidas Karla häbenes eestlaseks olemist, mäletas, kuidas inimesed häbenesid kirikuskäimist, jumalasse uskumist, seda, et nende vanemad olid edukad kaupmehed, seda, et neil olid lambaid ja lehmi natuke rohkem, kui teistel. Lõpuks ei pidanud seda häbenema. Ega Nastja ka ei häbenenud, kui kanad said rohkem tibusid mõnel aastal või kui laps oli armsam, kui teised lapsed ja naasklim. Ta ei olnud otseselt uhke ka, temas oli piisavalt alandlikkust, et mõista, et mõnele lihtsalt anti rohkem, see ei tähendanud alati, et ta töötanuks rohkem või teinuks rohkem, aga see ei tähendanud ka, et ta ei oleks selle nimel vaeva näinud, et tal oli rohkem lehmi, lambaid, sigu. Ja mõnikord, kui vaikus võttis maad, siis Nastja tänas Jumalat, et talle oli siiski jäetud Katja siia Kagu-Eesti nurka, pisikesse linna, inimeste juurde, kes tegelikult, ja kirikus neid oli, hoolisid neist kahest. Nii nagu tema ise oli eluaeg hoolinud väikestest poistest ja tüdrukutest internaatkoolis, millest sai piirivalve garnison. 

Vabadus meeldis talle väga, aga eelkõige sellepärast, et ta teadis, mis tähendab vabaduse puudumine. Tema õetütar käis neil aeg-ajalt Tallinnast külas. Katjakese lemmik. Tädi Nadja - nagu Katja teda kutsus. Juba imikuna oli Katjale meeldinud tädi Nadja enesekindel teadmine, kuidas asjad käivad, kuidas asjad on. Tädi Nadja jaoks oli tema tädi Nastja üks imepärane proua, kellel kuidagi oli õnnestunud need hirmsad üheksakümnendad rahaliselt ja emotsionaalselt täitsa inimlikult üle elada ja kes miskipärast kuulas venekeelset AK-d Eesti televisioonis, nii nagu see oleks täitsa normaalne saade. Nad valetasid. Need nõmedad kultuuritud eestlased valetasid, olid alati valetanud. Mõnikord hakkasid nad kaks prouat karjuma teineteise peale ja Katjake ei saanud aru, ei saanud kunagi lõpuni aru, sest tädi Nadja oli endiselt kõige hurmavam ja energilisem isend tema maailmas, koos pisikese koerakesega ja uhke soenguga. Ta oli lühikest kasvu ja väga sõnakas. Oli kogu elu olnud. Väga erinev vanaemast, kes ei lubanud endale kunagi ülbust, isegi siis, kui tal oli selleks õigus. 

"Kas sa siis arvad, et see on normaalne, et mõnel inimesel on mitu lehma... Et kui tal ei ole vaja, siis ta teeb sellest mitmest lehmast raha? See on ju tegelikult riigi oma, riigil oli õigus ära võtta need liigsed lehmad..."

Nastja vaatas maha ja ta oli seda kõike näinud, nii Pankjavitsas, kui ka Obinitsas, nii Petseris, kui ka Võrus. Ta oli oma silmaga näinud, kuidas inimesed jäid ilma oma elutööst, kuidas neist tehti vaenlased, kuidas naabrid ässitati naabrite vastu, kuidas perekonnad lahutati. Ta püüdis meelde tuletada, kuidas tema eestlased mehe perekond otsis varju, otsis kohta, sest nad olid liiga haritud, nende peale oldi kadedad. Tal oli piinlik, et kadedus lõi ühel riigikorra hetkel niimoodi lõkkele, et kasvatatigi üles üks põlvkond inimesi, kes teadsid paremini, kui Jumal või paremini kui saatus, mis tähendab töö tegemine ja tasu selle eest. Vanaema ei häbenenud, et tal oli asjalik tütretütre isa, kes teadis riskida ja võimalustest haarata. Temas oli alandlikkust inimeste töö ja tubliduse ees. 

"Riik on midagi nii suurt ja laia, et ta ei vastuta mitte millegi eest. Ma nägin kogu oma elu lapsi, kelle eest riik vastutas. Nad olid eikellegi omad. Neil polnud kohta ega õde ega venda ega vanemaid, mina ja kasvatajad vastutasime, aga kas me saime ka vastutatud. Lapsed vajavad tähelepanu ja hoolt kogu elu, neil on vaja konkreetseid vanemaid. Isegi kui vanemad on üheksale lapsele vanemad, siis need vanemad hoolivad oma üheksast lapsest rohkem, kui mina kahekümnest jõuan hoolida. Nii on lehmadega ja lammastega ja kõigega, mis inimene endale on teeninud või saanud ise tööd tehes. Ta oskab seda numbrit suuremaks ajada, ta teab, kuhu minna. Seda ei saa ühegi riigiga või mistahes süsteemiga nende loomade või inimeste suhtes hoolivamaks teha. Sa ju tead seda."

"Mis hoolivamaks, aga kus on õiglus?"

Mis oli õiglast selles, et tema tütar suri kolmekümnenelja-aastaselt rinnavähki? Kus see õiglus siin oli? Nastja vaatas oma õetütart ja ei saanud aru. Mis oli õiglast selles, et ta ei saa ilmselt aastakümneid enam oma sünnikülla sõita, oma sugulasi näha? Mis oli õiglast selles, et tema esimene mees suri II maailmasõjas kõige jõhkramate vägede vahel? Mis oli õiglast selles kõiges. '

"Aga mis siis oleks õiglane?"

"Igale ühele tema võimete põhiselt ja tema vajaduste järgi."'

Nastjale tuli meelde, kuidas staarlüpsjad ostsid igal kuul endale uued kleidid, sest nad olid lakanud ühel hetkel pesu pesemast, tüütu tegevus. Kõige raskema füüsilise töö kõrval, said nad ka kõige suuremat palka. Samal ajal meenus talle nende internaatkooli juhataja Ljudmilla Miravtseva, kes kandis alati ühesuguse lõikega elegantseid tumedaid kleite, mille tipuks oli valge kroogitud krae. Ta oli ilus. Paari aastaga hakkas ta kasutama ühistranspordi asemel isiklikku autot, temast räägiti, et ta kodus olid vana head kirjandust. Kõik see väljapeetus, hämmastas inimesi ja tegi kadedaks. Eks need lüpsjad oleks saanud endale lubada praktiliselt kohe kahe-kolme kuu palgaga uhket autot, neile oleks selleks isegi luba antud, aga nad ei tahtnud seda teha. Miravtseva pidi ennast tagasi hoidma, sest tema palk oli kaks korda väiksem, sest ta tegi ju midagi nii iseenesest mõistetavat. Vanaema Nastja imetles teda rohkem, kui neid teisi. 

"See on alati ju niimoodi, et vajaduste põhiselt, selleks ei pea riik vahele tulema, et öelda, mitu lehma sul on või kui palju sa palka pead teenima. Palka teenid ikka ise."

"See oli ju jube aeg, kui sa suureks kasvasid, lausa kohutav aeg. Minu isa rääkis, kuidas nad pidid sööma mingit ilgust seal eesti talus, kus nad käisid sulasteks."

"Jah..." Nastjale meeldis küll too vana Konkov, aga ta oli rumal. Nii nagu need lehmalüpsjad. Kindlasti polnud ta valmis oma õetütrega selliste asjade pärast kurjustama. Ta lõi käega. Kindlasti polnud ta valmis ütlema, et oli ka paremaid viise, kuidas abielluda tema vanema õega ja millal lapsi saada. Miskipärast teadsid seda tüdrukud Kreenholmis ja Riiaski, kuhu ta pooljuhuslikult oli  kolmekümnendate lõpus ja neljakümnendatel sattunud. 

"Kõik ajad on kellegi jaoks kohutavad ja kellegi jaoks siiralt õiged ja head ajad. Sa ei mäleta enam, kui õnnetud olid need inimesed, kes rongi viidi ja Siberisse, sest sa olid vähem kui kümme, ja sulle räägiti, et nad peavadki minema, samuti ei mäleta sa neid inimesi, kes tulid Siberisse viidute korteritesse elama, kes polnud kunagi näinud, mismoodi elatakse linnas, sest sa ei mäleta. Sa ei ole seda elu elanud. Ega minagi ei saanud seda elada. Sain endale sõjateenete eest väikese talu, mis kuulus kord kellelegi teisele, kes tõenäoliselt samamoodi viidi metsa või Siberisse ja nii pidi edasi minema. Minu õnn, kellegi teise õnnetus. Kas inimesed väärivad õnnetust sellepärast, et nad on olnud hetkeks väga õnnelikud?" 

"Aga kõik see hea, mis tuli. Teil pandi kool kinni, sa said vaid neli klassi käia, minu ema käis kaks klassi. Raha ei olnud. Arstiabi saime tasuta alles nõuka ajal."

Katja läheb kooli

Katjale lasteaed ei meeldinud - seal oli liiga palju teisi lapsi ja nad kõik rääkisid hoopis teist keelt, kui vanaema kodus. Naabripoiss meeldis talle ka rohkem. Oli selline üksik laps nagu Katjagi, ronis aia otsa ja istus seal. Vaatas Katja poole ja egas nad mängisid ka. Mõnikord rääkisid päris tähtsaid jutte ka. 

"Sa ikka tead, et Maa tiirleb ümber Päikese," ütles naabripoiss. 

Tüdruk muidugi ei uskunud seda hullu juttu. 

Ei, Katja polnud seda veel koolis õppinud. Üldse oli koolis vastik. Esimene klass, lühinägelik tüdruk karmide silmadega kaamerasse vaatamas. Vanaema Nastja otsustas, et vähemalt esimesel koolipäeval võiks tüdruk ilus olla, ehk siis ilma prillideta. Ega ta oligi ilus - ilma prillideta. Aga ta ei näinud essugi, nii et sellest ilust polnud suurt kasu. 

Ta oli kõikidest teistest lastest erinev. Vähemasti talle tundus niimoodi. Eriti teises klassis. Ja kõik oli tunnis huvitavam, kui see tüütu õpetaja, kes nõudis tähelepanu ja küsis, et miks üks või teine ülesanne tegemata on. Eriti huvitav oli Ann, kellega nad olid tuttavad juba enne kooli. Anni ema käis vanaemalt maasikaid ostmas. Ann oli eriline. Suurte siniste silmadega ja hele-hele-pruunide juustega. Hoopis teistsugune, kui tumedapäine, lühikesevõitu, prillidega Katja, kellele meeldis ronida rohkem, kui ükski teine asi ja jutustada. Lugemise, kirjutamise ja matemaatikaga oli muidugi jama. Tal ei tulnud need sugugi välja. Tunni segamine oli aga otsekui plaanitult temasse kodeeritud. 

Nii vahetati Katja pinginaaber teises klassis välja poisiga, Raidiga, kes oli vaikne ja tõsine. Ann viidi viimasesse ritta Oliveriga, kes ei olnud suutnud kah vaikne olla tundide ajal ja segas oluliste ainete õppimist koos Raidiga. Igal juhul sai Oliver selle peale tohutult pahaseks, et Rait temaga enam ei istunud. Nii algas väikest viisi Katja tagasikiusamine. Iga kord, kui Oliver klassi ette kutsuti ja ta pidi ette lugema või jutustama mingit teksti, siis möödus ta Katjast ja lõi teda kas õpiku, töövihiku või õpilaspäevikuga kõvasti vastu pead. Õpetaja lihtsalt istus ja ignoreeris. 1990ndad, mingi imelik väike tüdruk, kes kirjutas isa kohale töövihikus Andri, kuigi oleks pidanud kirjutama Andres. Mingi imelik väike tüdruk, kes teoreetiliselt pidi olema tohutult vaene, sest tal oli ainult vanaema, aga ta oli üks esimestest, kes kandis 1991. aastal teksapükse ja üks viimaseid, kellele miskipärast oli vanaema ostnud koolivormi. Ta oligi kõige imelikum ja arusaamatum laps kogu kooli peale. Lisaks veel need jõledad prillid ja kohati isegi maitsetud isekootud kampsunid. Ta ärritas, sest meenutas ühteaegu justkui rikkaid ja vaeseid inimesi korraga. 

Igal juhul Nastja andis endast alati parima. Raha muidugi ei olnud praktiliselt kunagi. Aga see-eest olid kanad, naabrimehe piimalehm, kellelt hea raha eest iga päev värsket piima saada, mõnikord isegi sooja piima. Aed oli saadusi täis, kui käed olid töised, siis polnud neil kahel häda midagi. Ja see mees käis, see lapse isa kaks korda nädalas. Keset nädalat ja laupäeval. Oi ta oli Katja lemmik. Vanaemale tundus ta võõras, kuigi oma ka. Imelik oli, kui sarnane ta lapselaps sellele võõrale mehele oli. Need kummalised ühtelangevad näojooned, millele muud seletust polnud, kui et geenid. Alguses laps võõrastas teda. Päris kõvasti. Aga lõpuks ikka onu Andri siin ja onu Andri seal. Nastja ei osanud seisukohta võtta. Ju siis nii pidigi olema. Ei jaksa ju kogu aeg öelda, et aga mina. Ta oli taustajõud, pidevalt kohal, pidevalt sööki tegemas, sööki kasvatamas, pesu pesemas köögis. Nastja ei sallinud pesumasinaid, peale selle räägiti igal pool sellest, kuidas noored naised said elektrilööke pesumasinatest! Jesver seda jama veel vaja. Ta mäletas, et kaheksakümnendatel sai ta pesumasinatalongid ja andis need kohe ära. Ta lihtsalt ei osanud seda jõledust kasutada. Võib-olla Jelena oleks osanud. 

Katjat oli raske aidata kooliasjades. Nastja ei osanud keelt, ei teadnud, kuidas on vaja last distsiplineerida justnimelt õppimise tarvis. Kuidagi olid nad kahekesti numbrite kirjutamise selgeks saanud enne esimest klassi, aga eesti keeles lugemine käis Nastjal endalgi üle jõu. No palju neid raamatuid neid kodus oligi? Kõik olid mingid veidrad sõnastikud, mis vanaisa Karla oli miskipärast endale ostnud, isegi mõni Muugi sõnastik, aga saksa-eesti ja vene-eesti ja isegi esperanto õpik, aga eestikeelseid raamatuid neil polnud. Noh muidugi see Karla onupoja Kristjani velskriks õppimise raamatud - kõik puha haiguseid täis, suured punnid punnitamas kehast välja. Rõuged. Jeesus! Ja muidugi Jelena kokku köidetud Nõukogude Eesti Naise ajakirjad. Nastja ei osanud ja olgem nüüd päris ausad, ka ei tahtnud neid lugeda. Rääkimata sellest, et need oleks teda huvitanud. Mingil imelikul põhjusel aga olid need olemas. Tükike tütrekest pidi Katjale jääma, tükike tolle ajastut ja aega. Aga kuidas laps lugema saada, kui isegi lugeda ei oska korralikult tolles teises keeles, kus kogu riik asus, see tema peaaegu, et algne sünniriik - Eestimaa. 

Nastja oli õnnetu mõnikord oma piiratuse pärast, aga samas järjekindel. Kui tema lapselapsele öeldi, et õppigu selgeks vanavene keel, siis ta turtsatas. Oskaks ta lapselaps eesti keeltki, oskaks no lugedagi. Jama värk. No ei oska. Ja ega see õpetaja ei ole kena ka, muudkui kutsub lapsevanemate koosolekule. Nii hilja õhtul! Nastja oli harjunud kell kaheksa õhtupalvet lugema ja magama heitma. Siin korraga, et tulge kooli kell kuus õhtul! Lolliks olid läinud. Ja siis nad veel räägivad kõik ainult eesti keeles. Ta ei saa mitte millestki aru ja ta ei tea isegi, miks ta sinna minema peaks. Jelenaga küll ei pidanud. Või pidi? Jeesus! 

Ja nad tahavad, et lapsel oleks liim? Eelmisel ei pidanud mingit liimi olema! Vanaema keetis tärklist ja andis selle tööõpetuse tunniks kaasa. No see on ju ka asi, mida kasutada. Onju? Sellega saab ka liimida. Saab ju? Imelikud ajad - poleks elu sees arvanud, et sellisesse imelikku maailma jõuab, kus nõutakse poest liimi. Nastja oli sündinud pärast esimest ilmasõda, Vabadussõja ajal, sündinud ilma isata, kes suri kopsupõletikku keset põldu, põhimõtteliselt pärast teist ilmasõda saanud talu pidamiseks ja kõik asjad pidi suutma ise oma kätega valmis teha, alates ujumisriietest lõpetades liimiga. Ja paberit? Kust kurat nad nii palju paberit said, et sellega igasugu asju kokku liimida? Nastja raputas pead. Imelik aeg oli kätte jõudnud. Väga imelik.

Kui tütretütre isa tõi neile Soomest esimesed banaanid, siis oli põnev. Ja kui laps sai oma esimese jope, siis oli põnev. Aga kõik oli samal ajal ka kohutavalt võõras. Maailm hakkas muutuma teiseks, hoopis teiseks. 

Kuhu jätta laps, kui peab käima lõikusel

 Ega seen'd kõige hullem olnudki. Pisike maja. Päris neile kahele, tegelikult piisanuks kahest toast, aga oli kolm tuba ja kanadele kuur ja üks suur siga ka, kelle elupäevad tuli lõpetada. Aga oleks võinud halvemini minna. Katjal oli isa. Oligi. Nastja natuke imestas, et selline mees oligi see abielumees, kes kogemata sai endale tütre. Täiesti kogemata, vaevalt, et ta seda väga planeerinud oli. Jelena ka ilmselt ei planeerinud pikalt ja laialt toda pisikest. Aga lõpuks oli Katja kõik, mis alles jäi Jelenast. 

Ohkui kuri ta oma tütrega selle väikese tüdruku pärast oli. Ja nüüd polnud tal midagi alles. Isegi tema sünnikodu lükati eemale tema praegusest elust teisele poole piiri. Midagi selles riigikorras hakkas sarnanema sellele, kuhu Nastja sündinud oli oma venna ja õe juurde Pankjavitsasse 1918. aastal. Muutusega, mis tuhises läbi erinevatest inimestest. Katja käis eesti lasteaias ja aegajalt küsis ta pisike laps, et äkki saaks endale õe. Nastja ajas silmad pärani - õe? Seitsmekümneaastane vanaema pidi korraldama oma viieaastasele lapselapsele üksikvanemana õe. Põnev. Miskipärast tundsid vanamehed temasuguse vastu soojemaid tundeidki. Temasuguse - seitsmekümne kahe aastase vanamuti suhtes. Aga Nastja säras. See tuli otse tema seest. See lõputu elurõõm. Liiga kaua polnud paslik kurb olla. Sellegipoolest ta oli kurb. Ja sellegipoolest ta rõõmus ka, et elu oli andnud talle võimaluse lapsukese eest hoolitseda, et ta oli vajalik, et ta sai veel kasutada oma sisimat energiat ja jõudu - aiapidamiseks, kanapidamiseks, lapse kasvatamiseks. Isegi kui kahtlased sotsiaalametnikud vaatasid põlglikult tema kolgend-neligend aastat tagasi tikitud padjapüüre ja patju jahedas toas, kus ei Katja ega Nastja elada ei tahtnud, kus suri tema tütreke Jelena. 

Igasugust põlglikkusest tuli üle olla. Nastja vaatas, kuidas Katja võitles sisuliselt kogu aeg oma esimese klassijuhatajaga, ja ta ei osanud teda kuidagi aidata. Venekeelne memm versus eestikeelne kool - neli klassi haridust versus kõrgharitud pedagoog, kelle põlgusest võiks kirjutada pikki ja põhjalikke lugusid. Üleolekust ja ülbusest ka. Nastja proovis talle kuidagi teisiti läheneda, aga lõpuks lõi lihtsalt käega. Ju siis oli Katja emasse, Jelenasse, kelle hinded polnud ka just kõige paremad Obinitsa külakoolis. 

Kui Nastjagi rinnast avastati vähkkasvaja, siis läks temagi Tartu haiglasse operatsioonile. Muud ju üle ei jäänud. Vähemasti seda väitsid arstid ja tal ei olnud kavas riskida. No kellele neid tema tisse ikka väga vaja on. Aga nüüd hakkas tõeline korraldamine. Naabrinaisele, tädi Lindale, anti laps hoida. Lindale meeldis tohutult lugu sellest, kuidas Katjake oli tulnud päris titena koos oma emaga külla ja maitsnud ilusaid sibulaid tema köögist. Muidugi nüüd oli titt kasvanud tõeliseks paharetiks, kes ei osanud korda hoida, koristada, muudkui joonistas ja ei lasknud vanainimesel inimese moodi omas kodus ollagi. Tädi Linda, kes elas oma noorperega uhkes majas, esimesel korrusel, uhkes üksinduses, kelle mees oli ilmselt suurest ahastusest ennast ühel ilusal päeval Tamulasse uputanud, oli omamoodi puhtuse ja korrafriik, keda ilmselt isegi tema enda poeg kartis. Tema oli enda juurde võtnud kaheks nädalaks väikese väljakannatamatult energilise plika, kes oli ju ometi nii nunnu, kui Nastja teda näitamas käis. Nii nunnu! Ja siis korraga ei piisanud sellele pisikesele nolgile paberitest, mille peale joonistada, kääridest, millega lõigata, värvipliiatsitest, mitte millestki. Jube vastik plika oli. Ja ainus, millest Katja mõelda suutis oli vanaema. Vanaema siin ja vanaema seal. Kui vanaema lõpuks kohale jõudis, ühe rinna lõikuselt, siis jooksis ta talle sülle. Ta oli teda oodanud. Nii nagu väikesed lapsed ikka ootavad oma emasid-isasid. Inimesi, kes neist päriselt hoolivad. 

Vanaema lubas, et ta enam Katjat Linda juurde ei jäta. Tal oli piinlik naabritädi Hellelt abi paluda, aga pidi. Pidi pöörduma inimese poole, kes teadis, kuidas laste eest hoolitseda, pidi pöörduma inimese poole, kellel endal olid lapsed või lapselapsed ja kes ei ehmunud laste ettearvamatust oskusest asjad teistmoodi kokku panna või lahku tõsta. Pidi! Nastja oli ise ka pisut ehmunud, nagu oleks ta süüdi olnud selles, et tema lapselaps ei oska käituda korralikult. Noh, ei olnud just mingi printsess see Katja, ei kandnud kogu aeg kleite, ehkki üksvahe oli Nastja Katjale ikka päris mitu kleiti kokku ostnud. Aga issand, kui õnnetu tema imearmas lapselaps nendes kleitides oli, lemmikuks kujunes tüdrukule ikka see üsna kulunud puna-mustaruuduline sarafan, Seda sai ikka rikkuda ja sellega sai korralikult joosta ja ronida ja see oligi tema lemmikriietusese. Hellel õnneks olid lapselapsed! Viis tükki! Katjal ei hakka nende seltsis igav ja kui tekitabki segaduse, siis vähemalt koos nende ülejäänutega. 

Laenatud emadus

 Kõik hakkas peale. Lihtsalt nüüd küsiti Nastjalt, et kas ta on piisavalt terve ja normaalne, et kasvatada endast 66 aastat nooremat last, Katjat. Laps taheti talt ära võtta, õigemini Jelena oli korraldanud lapsele uued lapsevanemad, luteriuskliku pastori koos tolle naisega, kes olid üritanud ilmselt viimased viis-kuus aastat last saada. Senini edutult. Jelena oli nad kuskilt kuidagi leidnud, ainus palve oli, et tema tahab, et laps oleks tema kõrval surmani. Seesama Katjake. Nastja oli šokis. Oli juba siis šokis, kui tema tütre juuksed peast langesid, kui tema sale ja ilus tütar sõna otseses mõttes tohutult juurde hakkas võtma, sest mingid tabletid tegid ta suuremaks. Vanasti tähendas see ju head, see ju tervist. Ta ei saanud aru, et kolmekümnendate alguses liigub vähk mööda rakke kiiremini kui kolmkümmend-nelikümmend aastat hiljem. Jelena ka ei saanud. Jelena uskus, et Jumala poole palumisest aitab, ei aidanud. Valus oli. Iga jumala päev. Kõik ta suurimad lootused ja unistused seoses maja ja tütrega ja roosiaiaga, mida aina laiendada, kadusid valudesse, mis elektrilaengutena teda läbistasid, mõnikord vähem, mõnikord rohkem. Katja kasvas. Kasvas kõigest hoolimata, kasvas sest talle oli elu antud, nii nagu tal oleks ükskõik olnud oma emast. Nastja muidugi teadis, et ei olnud. Laps oli tohutult õnnelik, kui ta Jelena haigusest ja valust hoolimata tema voodikese juurde liipas ja teda imetles. Titt sai kohe aru, lõhnast ja lähedusest tajus ta teda.

Kõige hirmsam oli see kuu, kui nad olid siiski lõpuks otsustanud Jelena rinnad ära lõigata. Laps kasvas, jooksis, naeris, tegi trikke, neidsamu, mida kõik lapsed teevad, neidsamu, mida Jelena oli teinud, kui Jelena oli kasvanud. Laps tegi oma esimesi samme. Ja nüüd, korraga tema nägi neid esimesi samme, neid liigutusi, mis olid vahvad ja julged ja üldse mitte hirmu või ebakindlust täis, nagu kõikidel inimestel tema ümber, Korraga esimest korda pärast haiglast tulekut, nägi seda ka Jelena. Neid samme, mis polnud esimesed ega teised ega kolmandad - need olid juba mitmekümnendad. Ja puhkes nutma. Ta oleks tahtnud olla osake nende sammude sirgumisest, kukkumisest. Nastja mäletas seda tunnet ja ta tundis korraga, et ta on emaduse oma tütrelt endale saanud. Ja tal oli valus. Need hirmsad sähvatused puutusid temasse ikka, kui ta kohtas oma lapselast tegemas asju, mis oleksid meeldinud ka tema tütrele.'

"Kas sa ei taha autoga sõitma tulla?" küsisid pastor ja pastoriproua. '

Katja vaatas neile otsa ja tahtis ikka, tahtis kohe kindlasti, talle meeldis nende tuliuus punane Lada, mis lõhnas hästi, isegi need kaks inimest lõhnasid hästi, aga midagi oli valesti. Ta tundis sügaval sisimas, et midagi oli väga valesti. 

"Mismoodi sõitma?" küsis ta vastuseks kahtlevalt ja vaatas vanaema poole, "Sõitma ikka, aga peab vanaema juurde tagasi tulema ikka..." '

Vestlused arenesid ja arenesid, Katja tundis end halvasti. Pastor ja pastoriproua sõitsid ära. 

Ja korraga, nii nagu ta kunagi oma elus veel polnud öelnud-olnud istus väike nelja-aastane tüdruk oma vanaema vastas ja ütles täiest südamest. 

"Ära anna mind ära." see oli tema ainuke lause, sellest lausest sai alguse kogu tänase päeva ja homse päeva tingitus, "Ma olen sinu oma. Ära anna mind palun ära." 

Olukord päädis sellega, et vanaema sarafan oli pisaratest märg. Laps lihtsalt nuttis ja nuttis ja nuttis. Ta ei jätnud. Need kirikulised olid kenad inimesed, aga vanaema oli ülekõige. Vanaema oli üksainuke, keegi, kes teadis, kuidas asjad käivad. 

Minekud Obinitsast

Kui palju asju oli juhtunud! Ta alles lapseas tütar oli korraga kolmekümnendates naine, kes pooltahtlikult abielumehega endale lapse oli saanud. Oh, oleks veel, et endale! Nastja seisis keset tuba, kus tütar oli suureks kasvanud ja vaatas päikesekiiri põrandal. Kuidas ta selle Karlaga ometi oma lapsukese saanud oli? Lapsukese, kes oli see täiskasvanud, kes rohkem täis ei kasva? Kuidas nad olid siia kolinud või noh Karla oli siia kolinud 1953. aastal. Siia, maale, sest temasuguseid nad linnadesse ei tahtnud, liiga palju, liiga häid töökohti, mis olid mõeldud ainult teatud kontingendile ja Karla ei olnud see kontingent, sest teatavasti oli ta haritud eestlane, mitte Venemaalt tulnu. Kuidas Nastja ema oli sabas käinud, et kuidas küll nii ilus naine endale eestlase võtab, koleda vana eestlase. Vale jutt puha! Karla oli ilus mees, isegi viiekümnendates, isegi  kiilanevana. 

Temast õhkus mingit vaikset rahulikkust, mis oli hoopis teistsugune, kui Nastja eakaaslastest meestel, neil kes olid sündinud 1910ndate lõpus ja 1920ndate alguses, neid, kes olid kas sõjas surnud või hoopistükkis sõjast surnud. Elu. Karla oli sajandialguse mees, kes teadis, et mis ka ei juhtu, alati tuleb säilitada rahulik meel ja pidulik olemine. Neid ühendas veel kummalisel kombel ka teadmine, et nad kuuluvad mingisse aega enne Eesti vabariiki ja aega enne Nõukogude Liitu. Nad mõlemad olid kirglikud kirikus käijad. Kuigi kirikud olid erinevad. Karla oli luteriusklik, Nastja õigeusklik. Igavikuline aeg, mis oli enne neid ja pärast neid, oli omane just kirikuskäijatele. Muidugi äkki see luterlik Jumal oleks tütrekest paremini kaitsnud? Nastja seisis keset tuba, voodi juures, seisis ja ei teadnud, kuidas korraga ennast ja oma elunatukest kokku kraamida, kuidas kolida lapselapsega linna, kui suurem osa tema elust oli möödunud maal. Aga pidi. Kolima sellesse majja, kus oli elanud viimased kümme aastat tema tütar, kes suri kõigi jaoks ootamatult vähki, kolima ära majast, kus ta oli õnnelik, kus tema äiapapast taat oli viiuldanud võimsaid viise Karla ja tema esimestel abieluaastatel, kuhu kolis juurde Karla lahutatud õde, kelle eest tuli samuti hoolitseda ja kes hoolitses vastu, ohkuiilusaid linikuid ta tikkis või kauneid kleite õpetas Karla ja Nastja tütrekesele õmblema! Aga peab. Päikesekiirtest vaibal hakkab ta ka puudust tundma ja hommikusest vilust olemisest ja Karlast, kelle viimased aastad olid küll üsna jubedad, silmad ja olemine väsinud ja rabatud maailmast nende ümber. 

Peab minema. Nastja võttis sülle magava lapse ja läks ära oma kodust metsa vahel, oma lehmast, oma kartulipõllust, õunapuuaiast. Läks, sest ta ei jaksanud pidada kahte maja. Ja praegu oleks ta vahetanud välja maja, kas tütre või abikaasa vastu, lihtsalt, et oleks keegi, kellele toetuda, et tema pisike lapselaps suureks kasvaks. Et oleks. Nelja-aastane nohises mõnusalt vanaema õlal. Nukitsamehelikud juuksesalgud läksid pisikeste käte katsumisest sassi. Ohsee Karla oli selle lapsega hädas! Purgis ka ei püsinud, isegi kaheaastasena, isegi poolteise-aastasena. Ei olnud võimalik püsida sel lapsel paigal, aga siis kui magas, siis magas nagu pisike nott. Imelik! Üldse polnud nagu Jelena, üldse mitte, iseloom oli rahutust ja uudishimu täis juba algusest peale. Nastja oli sellest väiksest tirtsust võlutud. Kõik olid! Aga kõik olid ka hämmingus. Ta nägi tirtsu isa. Pisut ehmunud tähtsat väikelinna härrat, kes tundus samasugune maapoiss olevat, nagu tema Jelenagi. Nägi ega osanud midagi arvata. Ta oli oma tütrele öelnud, et see laps pole hea mõte, et see laps peaks ära kaduma. Ja nüüd kui ta nägi toda kummalist meest, kellel oli teine pere ja teised lapsed, ta ei teadnud. Teadis ainult, et suure tõenäosusega kasvab tirtsust naaskel, ja kõik see tuleb sellest samast mehest, mitte tema tütrest, kes püüdis kogu aeg kõike õigesti teha, õigesti, õigesti. Kogemata oli Nastja leidnud vana päeviku, mis Jelena oli hakanud pidama kolmeteistaastaselt. Pikad põhjalikud nimekirjad asjadest, mida pidi paremini tegema, kuidas ennast pidi täiendama, laiskusest võitu saama. Ja ikka leidis ta tütar ennast sellisest olukorrast. Samas nüüd oli Nastja õnnelik, et talle jäeti vähemalt see väike uudishimulik naaskel, kelle eest hoolitseda.