Või et sajanditagune daam mõtiskles teemal peenis ja naisekeha? Ma ise mõtisklen selle üle. Tuksun ja mõtisklen. Vaatan Kanuti gildi maratoni ja tuksun või siis luksun - kehalisuse ebamääraseks muutumine. Miskipärast on inimese ajus sordiini all kehalisuse aim. Sealjuures on ettekujutus alati magusam, kui see päris olukord, päris võimalikkus. Nagu suudlus oli/on alati just selles alguspooles - teismelisena palju huvitavam, kui see pärissuudlus. Möhhh tuleb mulle meelde see esimene suudlus Pärnu mnt 59 ühika koridoris tolle poisiga, kes justkui oleks pidanud mu poiss olema, aga ei olnud ta midagi, juba järgmisel aastal oli tal tema päristüdruk ja mina olin vist õnnetu. Kas olin? Ma siis muidugi ei saanud aru, et suudlus oli reetnud, et me ei jää kokku, et tema on kuskil tema päristüdruk. Imelik mõelda lausa, kui palju keha meile ütleb meie jaoks õigete inimeste kohta. Süljenäärmed näiteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar