Kuklas kummitav mõte

Ausalt öeldes on see vastik. See pidev hirm, et midagi juhtub, ja see, et ma olen süüdi, see tunne, mis ei lakka minu kuklasse õhkamast, et ma ei ole piisavalt hea, et ma ei tee piisavalt palju, et kõik asjad on halvasti. Muidugi ei saa ma sellest üle ja ei ole kunagi saanud. Sellest tundest, et minu tegemistest ja tööst pole kunagi piisavalt, ma pole piisavalt hea, piisavalt kiire, piisavalt tubli. See trummeldab ikka veel minu sees. Kiiresti ja suuresti endalegi ootamatult olen ma olnud viimased aastad selles faasis, võib-olla juba tollest hetkest peale, kus ma esimest korda Tallinna ülikoolis ebaõnnestusin. 

Ebaõnnestumistega nagu te teate on nii, et kui need juhtuvad, tuleb endalt küsida, miks. Ja kui teil on hea ja hoolitsev papa või mamma, siis ta küsib, et mis sa valesti tegid, mitte, et teised on süüdi. Minu isa ja tädi Nadja põhiline erinevus ongi/oligi selles, et tädi Nadja teatas kõikide asjade peale, et keegi on minu peale kade, aga isa küsib alati, et mis sa ise tegid, mis läks sinu tegevuses valesti, järgmine kord niimoodi teha ei tohi. 

Esineda olen tegelikult kogu elu armastanud. Vahel on see olnud tüütu, igav, sest seda on olnud liiga palju teha ja tegelikult mul pole olnud piisavalt endast anda, sisu on vähem, kui esinemiseks tarvis. Selle peale tuleb  mulle meelde Lennart Peebu teatristuudio, kus hakkasin sügavamalt mõtlema sellele, et mis mind paelub esinemises. Ja isa on mulle öelnud, et mulle meeldib meeldida. Kellele see ei meeldiks? Ja suuri sõnu annab teha igal meeldidavajajal. See on lihtne, aga sisukaid sõnu, nii kirjutada, kui mõelda, kui teha on ikka raskem. Ja fakt on see, et igakord ei tulegi välja, igakord ei ole nii nagu oled unistanud, et oleks. Vähemalt minul on niimoodi, ma ei tea, kuidas teistel on. Lihtsalt sellest tuleb üle olla, et tule välja. Ei tulnud too Suliko Liivi korraldatud esinemine ja asi ka välja 2005. Oli piinlik. Võib-olla on siiamaani piinlik, et ma ei ole osanud väljaspool oma tungivalt lehvivaid lootusi olla kõige ilusam, kõige targem, kõige nähtavam. No ei osanud. Sisu peab olema - enne kui kuhugi jaurama joosta. Seda õpetas mulle ka kuus aastat humanitaariat. Siiani on meeles need viimased kuud, kui pidi magistritööga ühele poole saama. Olema endast tublim, ma ei olnud. Vähemasti mul ei olnud seda tunnet, et oleksin endast tublim. Ehkki ma võisin paista endast tublimana. Sain isegi väga hea, nagu mu magistritöö juhendaja selle kohta ütles, kui ma mõni aasta tagasi põdesin, et mis kirjandusteadust ma siin teind olen. Järjepidevalt muidugi pole teinud, nagu ma pole ka järjepidevalt kirjutanud.

Raamatute müümine on mind muidugi õpetanud pidevalt nägema oma piiratust. See kollanoka värk muide ongi entusiasm ja vaimustus ja arvamine, et oled geenius, aga tegelikult oled suvaline natuke andekam suhtlev tegelane, aga selleks, et seda asja hästi teha, pead tundma inimeste loomust, minema sisse inimeste igasugustesse isikuomadustesse ja puutuma kokku erinevate klientidega ja olukordadega. Raamatute kirjutamisest või esinemisest pole ma kunagi mõelnud nii vigadepõhiselt mõelnud, ja iga kord, kui midagi on ebaõnnestunud kas kirjutades või esinedes olen tagasi põrganud ja kartnud uuesti proovida. See muide eristabki mind kirjanikust ja esinejast, kes teavad detailselt, mis parim justnimelt selles loomisrohkes olemises. Muidugi see vigadepõhisus ajab hulluks, see ei lase öösiti magada, see tekitab paanikahoogusid, midagi selles meenutab mulle magistritöö tegemist. Ma ei ole olnud kunagi elus nii paanikas ja vastu seina surutud, nagu 2009. aasta kevadel, täpselt selline tunne oli, et ma lähen lolliks, et ma ei oska olla normaalne ja korralik, et ma vean kõiki, jaa, ka oma tookordset üht kahest lemmikõppejõust Toomas Liivi alt, ka oma magistritööjuhendajat alt. 

Mõnikord on mul logistik-arvestajana töötades sama tunne, täpselt samasugune endapiitsutamine käib, täpselt samasugune paanika ja hirm, et äkki ma ei oska, äkki ma ei ole piisavalt hea, et äkki on mingid asjad valesti kuskil, et äkki... Ja asjad on muide alati valesti, isegi siis, kui arvad, et nad kõik õigesti või hästi. Ja seda ei tasu südamesse võtta, asjadega tuleb tegelda, ei tohi paanikasse sattuda, et tohi mõelda, et äkki mina ei oskagi, oskad ikka. Saad hakkama. Oled sellest jamast üle. Nagu ikka. Meile ei anta kanda mitte ühtegi risti rohkem, kui me jaksame kanda. Huvitav on ka see, et kui seda hirmutunnet ei ole ja hakkamasaamist sealjuures, siis me ei tahagi oma tööd teha. Me tahame ära minna asjadest ja inimestest, sest ei ole huvitav, või vähemalt piisavalt stimuleeriv. Kui aga ei näe oma tegevuse tulemust kohe, mis muide iseloomustab nii teadust kui ka kirjutamist, siis on raske seda teha edasi niisama entusiastlikult kui raamatute müüki.