Ei teagi. Mul isa ka viimased aastad räägib, kuidas kõik ei saa olla lust ja lillepidu. No ausalt! Tema saab selliseid asju öelda. Hullumaja! Kogu elu kas tööd teinud 12-18 tundi järjest või lihtsalt armunud olnud ja õnnelik kah kohe sinna sisse ja vahele. Isegi mõne abieluvälise lapse saanud. Selle kõige kestel. Üldiselt rabajatel, ka töörabajatel juhtub. Ta nüüd toetab kogu hingest EKREt, sest... Jah... ja nüüd seletab sedasama, et kogu elu ei saa olla ainult naudingud. Mida kuradit? Mis ainult naudingud? Ma mõistan, et kristlaste jaoks võrdub seks sisuliselt ikkagi patuga, loe palun Eeva ja Aadama lugu. Mina kasvasin selle teadmisega nii umbes kogu lapsepõlve üles, vanaema kasvatas. Aga just see pooleldi perversene suhtumine seksi võibki inimese ühel hetkel panna teist inimest ahistama. Mu ateistist kommunistlikus riigis täiskasvanuikka jõudnud papa mõtleb vist ka, et seks on vajalik ainult laste saamiseks, unustades selle mitmepalgelisuse. Muide see intiimsuse aparaat hoiab inimesi koos. Aastakümneid. Nii kui leiad inimese, kellega julged olla ka seksikas, seksinälgas, nii lahendad kohe mitu muret korraga. Aga jah... Kõigile meeldib see Aadama Eeva jutt, ka neile, kes tegelikult ei ole sellega otseselt kokku puutunud. Nõukaaegne seksuaalkasvatus oli täpselt samasugune, seks olgu ainult laste saamiseks, muuks pole see mõeldud. Nagu me teame, siis ikka on küll. Miskipärast tuleb mulle meelde Marie Under ja tema Paaž Artur Adson, kes paaniliselt "parandasid" Marie seksikaid luuletusi, nii kui vanadusnõtrus kohale jõudis ja sukkade pärast, mis lõppeda ei taha, piinlik hakkas. Nojah. Eks seks tekitagi piinlikkust, sest see on ikkagi midagi nii intiimset ja lähedast, et annab olla. Samas see on olnud. Selle vastu ei saa vaielda. Keegi ei või öelda, et inimesed, kas seksigu või seksigu ainult teatud eesmärkidel või ärgu seksigu. Kõige esiteks peaks selle ikkagi ära otsustama inimene, kes seda teeb või tegemata jätab. Oma tegude eest tuleb vastutada. Lapsi saada võib, aga ei pea. Hästi kasvatatud inimesed teavad, kuidas see kõik käib, neile ei pea midagi selgeks tegema. Selleks muide ongi seksuaalkasvatus. Mina pole kunagi tundnud ega teadnud enne Henrykut, et nüüd, see inimene, see aeg, see koht, et võiks. Ma olen sellest rääkinud, et nüüd võiks, et nüüd saaks, et äkki, see oli pidev kassitamine, ses tähenduses, et kas see inimene on mu peika? Kas me saame lapse? Kas ta kolib minu juurde elama? Kas me saame koos õnnelikuks? Selliseid küsimusi oli mul miljon enne Henrykut, temaga ei olnud see kassitamine teema, temaga oli küsimus, et millal me kokku kolime, millal me lapse saame, no õnnelikud olime juba ammu enne seda kui ma jõudsin küsida, et kas... Ja jah, õnnelik olemine koosneb väga paljudest erinevatest komponentidest. Intiimsuse jagamine on üks võimsamaid õnnelikuks olemise komponentidest. See paneb särama, see seob, see kinnistab, see tekitab kodususe ja õndsuse, mille kallal tööd teha ja millesse jääda. Mõnikord tahaks minna ajas tagasi ja öelda aitäh nii oma emale, isale kui ka vanaemale, sest tänu neile ma tean seda võrratut õndsust, mida jagada. Nemad on mulle osaliselt õpetanud lähedust hindama ja kasvatama. Iga lähedusega tuleb aga edasi minna ja igas läheduses tuleb minna täpsemaks ja tähelepanelikumaks ja mis seal salata diskreetsemaks. Sealt tulebki see vägi - see, et me ei tee haiget nendele inimestele, kes meie läheduses on. Ja samal ajal saame nendega koos olles aina teadlikumaks sellest, mis meid õnnelikumaks teeb. Ja jah, partnerite puhul tähendab intiimsus ja lähedus ka seksi. See on erinev ja mitmetahuline võimalus/võimalikkus, millega toimetada, aga alati on tegu läbirääkimisoskustega ja igasugu erinevate variantidega. Armastus, selline kõikehaarav ja igale poole ulatuv, annab meile võimaluse saada paremateks inimesteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar