Kell ei pidanud kunagi tirisema, päev algas alati pool viis hommikul ja palvega, mis viitas kogu aeg millelegi kõrgemale ja kaugemale, kui seda oli Nastja. Ta isegi ei mäletanud enam, millal see niimoodi hakkas olema. Pärast sõda? Koos Karlaga? Enne Karlat? Ega loomad ennast ise ei talitanud, aga ega inimene ilma hinge talituseta ei saanud loomi talitada. Nii ta oli, umbes viiskümmend aastat või kauem või kogu elu. Nastjale tuli tema ema meelde, täpselt samasugune, kell viis nagu kraps laudas ja ta ise tuli meelde. Ainsad, kes ei teinud sedasi olid lapsed, kuni mingi eani, ja ega see väikse Eesti pealinnas õppinud Helena ka pärast normaalsel ajal tõusta viitsinud, kui oli õppinud natuke aega Tallinnas ja magama läks ka ta jube hilja. Pärast Helena surma andis Nastja Katja tolle tädile Tallinna hoida. Viieaastane, üliaktiivne, ülihuvitatud kõigest ja kõigist enda ümber, aga nii kui kell kukkus kaheksa õhtul, oli laps unevalmis ja teised tantsuvalmis. Nadja oli viiekümnendates ja kõige vägevamas tantsu vihtumise eas. Ta leidis endale elu lõpus ukrainlasest mehe, kes oli temast viis aastat noorem, ja ohkuiilus, aga ei see mees ei sallinud eriti väikest sugulast Katjat, sest nii polnud kogu tädi Nadja tähelepanu tema oma.
Erinevalt vanaema Nastjast, oli tädi Nadja Katja meelest kõige rõõmsameelsem, enesekindlam ja tahtejõulisem tüüp maailmas. Kuigi see tahtejõud oli alati surutud programmilisse purki - olgu see kommunism või tädi Nadja vanemate nõudmised või Venemaa Föderatsioon. Oli, kuidas oli. Igatahes oli tädi Nadja oma võimsa temperamendiga täiesti teistsugune kui vanaema või onu õigemini küll isa, kes kaks korda nädalas külas käis. Ta ennustas kaartide pealt ja kohvipaksult, tal oli koer Belka, kes oli pisikest kasvu ja tekitas oma liikumisega alati suure elevuse. Tädi oligi elevuse ehtne kehastus. Selliselt pani ta kõik enda ümber särama. Ja noh see sära väsitas Katjakese kohe ära, kui kell kukkus 8 õhtul. Plõnks ja ta oli magamisasendis suvalises kohas, kuhu ta kogemata või tahtlikult külla oli taritud. Ja plõnks ta oli kell 8 ka ärkvel. nagu mitte miskit polekski juhtunud ja tädi Nadja oleks samal ajal põõnanud kella kümneni välja. Oli alles väljakannatamatu laps, täiesti teistsuguse ehitusega, kui tädi Nadja.
Igatahes need rütmid olid erinevad rütmid, maale ja linnale omased erihäälsed olukorrad, mis pidid Katjale justkui andma võimaluse olla mitme rütmiga eriilmeline tegelane korraga. Nagu oleks ta olekski sündinud väiksele maaribale Venemaa ja Eesti vahele, et ta oleks korraga temperamentne ja rahulik korraga. Pendeldaks Katrina ja Jekateriina vahel - oleks see ja teine. Mõnikord ta küsis endalt, et kes ta siis on. Aga ta teadis seda juba päris alguses, et kord peab olema selline, nagu vanaemale vaja, siis selline nagu tädile vaja, siis jällegi nagu onule ehk siis isale vaja. See polnud isegi maskide kasutamise värk, see oli kontekst, mis muutus ja ajas segadusse, see oli teistmoodi käitumine, mis erinevates kontekstides ajas hulluks ja endast välja. Sellest kõigest aga tuli ühel hetkel üle olla. See kõik pidigi paralleelselt olema tema.
Aastaid hiljem, kui vanaema oli surnud, isa oli avameelselt Katja või siis olgem ausad eestipäraselt Kati isa, tundis ta ennast rohkem eestlasena, eesti filoloogina, kirjandusteadlasena, raamatupoemüüjana, kelle vene keel oli hämmastavalt aktsendivaba, aga grammatiliselt ebakorrektne ja lausa naljakas. Niimoodi olid nad vanaemaga suureks kasvanud koos. Kord Gatšina rajoonis kohtus Katja toreda vene üliõpilasega, kellega koos otsiti soomeugri päritolu kohanimesid taga ja too ütles talle, et Katja on naljakas, et Katja räägib nagu talunaine, vanemat tundmatumat vene keelt, ja segab sellesse vene aktsendiga eesti keelt, et see on imelik viis, kuidas ta seda teeb. Et Katja ongi imelik, ta on võõras, ta ei ole venelane, aga kas ta nüüd eestlanegi on, see oli ka küsimuse all.
Katjale tuli meelde, kuidas nad vanaemaga lasteaiast koju tulid, kahekesti, või esimesest klassist. Tulid mööda laia heinamaad, millele nüüd oli ehitatud hiigel K-Rauta, ja mis enne seda oli täis ehitatud pisikesi majakesi, kus elasid erinevad inimesed, ka üks vanaema sõbranna. Majad võeti maha, inimesed küüditati paneelikatesse viissada meetrit eemal ja heinamaa lõi haljendama ja heinamaale tuli jõlkuma üks lehm. Katja ja vanaema tulid kahekesti koolist või lasteaiast ja korjasid kaseriisikaid, mis kodus pannile visati ja millest sai kõige paremat kastet. Vanaema ei käinud poes kunagi rohkem kui kord nädalas. Polnud vaja minna, kõik kasvas tema ümber, kanad, taimed. No kui palju nad ikka seda paganama tatart või riisi sinna juurde süüa oleks mallanud. Ta lähenes ümbrusele alati väikse kaasas kantava noaga ja teadis, et raha tuleb hoida, niisamamoodi, kui Katjatki. Raha eest oli ta valmis oma lapselapsele ostma erinevaid kleidikesi, mis olid nii ilusad ja uhked, et kui Katja kaksteist aastat hiljem oma lasteaiakaaslasega kokku juhtus, siis tuletati talle meelde, et ta oli metsik kleitide kandja. Ta ei olnud. Kõik kleidid ilma taskuteta ja iluasjad ajasid Katjakese lihtsalt hulluks. Aga kontekst. Pidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar