Lugemislaud või siis unetus tuleb täita Äripäevadega

Ta pidi sinna jõudma kella 9.30 nii igal hommikul, aga ta jõudis alati veerand või pool tundi varem. Kogu aeg oli tunne, miskit jäi kuskil tegemata. Süda tuksles alati kiiremini ja osavamalt kui eile, mõte jooksis kiiremini ja julgemalt kui eile. Niimoodi iga päev. Ühel päeval ta hilines, aga sellest polnud midagi, sest teised hilinesid ka. 

Loen kokku tellitud Äripäevasid. Imelik on ja ja põnev ka. No igatahes põnevam, kui näiteks aasta tagasi lugeda või isegi kuu aega tagasi, sest mõistuse võib täielikult investeerimisele pühenduda. Ma ei tea muidugi, kuidas ma selleni tegelikult jõuan. Uurin  asja. Võib-olla ei jõuagi. Aga põnevaid lugusid teemal 19. sajandi vene võlakirjad, mida prantslased ikka veel loodavad rahaks teha või Eestile maksuvõlgu jäänud ärimees, kellele kuulub maailma kõige kallim ja uhkem viinapudel, mis tehtud hõbedast ja kullast, ja sisu oli pärit Šveitsist.

Jaa, isegi Äripäev ei saa kurioosumiteta.