Laps. Või üldse elu. Ma olen siin alati rääkinud kui vähetähtis tundus mulle enne 2012. aastat materiaalne külg ümber minu. Ma ei saanud tükk aega aru, et kõik need lauad ja toolid ja teeserviisid maksid kunagi päris palju raha. Just need, mis mul kodus on või minu isa kodus või kellelgi teisel. Madrats, mida ei saanud endale oma miinimumpalga eest osta, ostsin poroolonist seljaaluse, et kuidagi toime tulla kaheruudusel pinnal laudnaril. Nii ta oli. Nii ta on siiani minu peas, see teadmine, et kuidagi tuleb toimetada oma elu materiaalse heaoluni, ehkki kaua aega ei saanud ma üldse aru, miks see nii tähtis on. Laps. Eks ta muudab väga paljusid asju. Ja samas mõned asjad lihtsalt jäävad sellisteks, nagu nad on. Ega me siin Henrykuga suuremasi koristajad ja korraldajad ole. Tuleme kuidagi toime.
Ehkki - hommiku- ja lõunasööki korraldan ma, et ei peaks teel tööle midagi kuskilt R-kioskist rabama, olgu see kohv või siis mõni saiake - kui ikka iga hommik tilgutada 2-5 eurot hommikusöögile ja siis veel 4-7 eurot lõunasöögile tuleb arvestatav summa kokku kuu lõpuks ja ei ole imestada, et kuhu need 100 eurot läinud on, ütleme nii, et hommikusöögi peale läheb maksimaalselt 5 eurot korruta see 5 päevaga nädalas, 4 nädalaga kuus ja kokku ongi 100 eurot, siis võtame lõuna kah maksimaalse hinna 7 eurot korruta see 5 päevaga nädalas, 4 nädalaga kuus - jälle 140 eurot ja niimoodi saadki 240 eurot kuus, mis on läinud sellistele kuludele, mis oleks võinud vabalt olemata olla. Muidugi oleks võinud selle kõige peale tulla enne titte, aga jah, eks meil Henrykuga võtabki kõik aega, titte tegime ka ligi kolm aastat enne, kui ta suvatses päriselt tulema hakata. Nii see on. Igatahes - praegu on mu lugemislaual Toomas Liivi luulekogumik aastast 2003, Äripäevad, dr Alexander Elderi "Börsikauplemine kui elatusallikas" ja Ursula Le Guini "Pimeduse pahem käsi".
Mõnikord on täitsa inimese tunne, kui juba hakkan aru saama Äripäeva žargoonist ega tunne ennast viimase idikana, kes püüab selgusele jõuda, et mis üks või teine sõna või firma endast kujutab. Olen igatahes otsustanud, et enamus kodus olevaid raamatuid tuleb läbi lugeda, kõik Äripäevad, mis ma hullusehoos olen endale soetanud ligi aasta-kaks-kolm-neli tagasi ka muide, juurde ei tohi osta, sest ruumi tegelikult ka ei ole ja aju võiks natuke koormata kõikide nende teadmistega, mis mind huvitanud on. Pluss mõnedest raamatutest võiks ka pärast lugemist loobuda Uuskasutuse kasuks või kuidagi, et ruumi oleks ja mind ka oleks. Gerda Kordemets rääkis küll päris kurjalt kirjastuste ja kapitalismi üldtõest, et trükitakse üle, aga samas ütles oma intervjuus Vikerraadios välja ka midagi, millele ma ei olegi lähenenud nii. Ütles, et raamatud on nagu taara, mille sees kantakse teadmisi ja siis kui teadmised on käes, võib ju ka taarast loobuda? Eksju? No ei tea. Bibliofiil, nagu ma olen, mitte logofiil nagu peaks olema, vaid ikka bibliofiil. Mis kasu on raamatutest, mida keegi ei loe, mis ootavad oma korda? No tegelikult on nad head mürasummutajad ja hea sisekujunduselement, aga lisaks sellele, on nad kindel pelgupaik, kui mure tundub suuremaks minevat ja kõike endasse haaravat. Teadmistest ma isegi ei hakka rääkima. Need toestavad ümbrust ja tekitavad hea tunde. Igatahes, mis puudutab seda bibliofiilset elementi, siis tuleb tõdeda - just nimelt tõdeda, et Leo Luksi välja toodud irooniline viide sellele, kuidas tema sõbrad-tuttavad tulevad raamatuesitlusele, et osta raamat ja saada autogramm, aga mitte see läbi lugeda ja ta isegi vist? Teisipäeval Utoopias rääkis, mina kuulasin läbi voogedastuse titt tissil ja tundsin ennast täitsa tähtsana, titt oli ka kaasatud.
Kutt tõmbleb põrmandul nagu hull ja karjub, õigemini kuulab oma häält ja püüab selgusele jõuda, et mida ta sellega öelda tahab, selle häälega ja mina loen talle kõva häälega Äripäevasid ette. Ja kui ma seda ei tee, siis laulan talle mõnda toredat Raimond Valgre laulu või lasen tal kuulata Vikerraadiot. Tissitamine on ikka veel täiesti teema. Sellega leevendatakse oma unepuudust ja ollakse üldse ülitoredad.
* * *
sõnad lähevad sassi
hirm on ja ahnus ka
nagu börsikauplemise õpik teavitab
hirm, et kaotame kõik
ahnus, et võidame kõik
ja nii käib see kogu elu
hirm, et kaotame koha
kus oleme kodus ja armastatud
ahnus, et oleks neid
kohti korraga mitu
kus oleme kodus ja armastatud
mitte et meid oleks mitu
* * *
laps karjub täie jõuga nii
nagu oleks hunnik minu loetud
Äripäevasid alla neelanud
kõik räägivad kord saneerimisest
siis pankrotist
ja mina mõtlen, et mida teha
elu on ikka veel
üks saneerimine
kulude optimeerimine
söögi tegemise õppimine
eelarvestamine
nagu oleksime mõni
äriettevõte
selle peale ütleks mu isa ilmselt
nii ongi
mees aga, et kus jäi implusiivsus
et tuleme kohale ja
teeme mida tahame
et seda võiks ju ka
kogu aeg tuleme kohale ja
teeme, mida tahame
saneerimata, optimeerimata,
kulu eelarvestamata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar