Uni saab otsa. Mina saan otsa. Elu saab otsa. Kõik saab otsa. Elu sellisel kujul, nagu see oli enne Henrykut, enne koolilõppu, enne vanaema lõppu, enne puukentsefaliiti kümneaastaselt, enne ema surma, enne sündi ja nii edasi, ja nii edasi ja nii edasi. Kõige raskem on endale peeglisse vaadata ja mõista seda, kes ma olen ja kelleks ma saanud olen viimase kolmeteistkümne aasta jooksul, kindlasti muutub midagi ka järgmise aasta jooksul, kui mu väike poiss vaatab mind põrandalt hoopis teistmoodi kui sündides. Elu enne Tohvrit. Elu enne Tallinnasse kolimist. Elu enne ülikooli lõppu. Elu enne Nigeeriasse minemist. Elu enne...
Ja elu pärast.
Nii elu pärast midagi või kellegi elu pärast võitlemine. Elu.
* * *
Kõik läheb mööda
ja kõik jääb alles
punased silmad
sellel jääkülmal õhtul
kui sõitsime klassiekskursioonilt
otsejoones koju
mu koju, mu koju
isegi mu vanaema
jääb alles
tollel klassiekskursiooni õhtul
ma jõudsin koju
mu koju, mu koju
isegi tema sügav uni jääb alles
ja uksekell, mis ei tööta
ja võti, mis ei ava ust
sest uks oli suletud haagiga
isegi see tunne
et ma ei saa
kunagi koju
mu koju, mu koju
isegi need külmunud
sõrmed, mille sisse
on pandud
elusolemise hirm
jäävad alles
nagu kisav, väike
rõõmust, ahastusest
uudishimust
pooleaastane põnn
jääb alles
minu jaoks
kodus ja võõras
kohas korraga
vanaema läks magama
alati vara
seepärast ei kuulnudki ta
minu ulgumist
akna taga
kui lumekristallid
mu ümber särasid
ja ma kaevu juures nutsin
kui soe noor naine
surus mu enda vastu
ja vanaema ärkas üles
ja kutsus mu tuppa
jooksin rõõmuga
koju, mu koju, mu koju
mis on siiani alles
katkise aknaga
kodu, mu kodu, mu kodu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar