Emadepäev. Nojah. Selline ta on 8. mail, sel aastal. Või oli. Või on ikka veel. Näiteks aastal 2020 mõtlesin, et oleks võinud emaks saada 16. aprillil 2020. Ei saanud. Loodus võttis omad sõrmed ja tõmbas minust välja selle pisikese südame, mis lakkas tuksumast. Emaks olemisel on nii mitu mõõdet pärast seda. Keegi ütles, et iga aasta tunneb, kuidas ta vananeb lapse sünnipäevi pidades. Mina et - ohkuidasoleks tahtnud näha oma vananevat ema. Seega ma tajun, et vanaks kasvamine on suur privileeg, mida tuleks julguse ja enesearmastusega vastu võtta. Alternatiivkulu ütleks mikroökonomist või midagi. Sulle antakse midagi, aga midagi võetakse ära ka. Alati on võimalik, et nii olnuks parem, nagu varem, aga alati on võimalik, et nii oleks halvem.
Mitmetahuline, mitmemõõtmeline maailm, kus elame ja kus võitleme mõnikord iseenda, mõnikord tingimustega meie ümber. Mõnikord teadmatusega, kuidas asjad võiksid veel hullemini olla. Ja õnneks nad tegelikult ei ole hullemad ega paremad - nad on nii, nagu nad kujunevad pärast meie otsuse tegemist ehk alternatiivkulu on mis tahes otsustamise lahutamatu osa. Igatahes tuleb mõista, et me teeme otsuseid, et maailm lihtsalt ei pane meid olukordadesse, mis on ebamugavad ja vastikud. Meie otsustame, kes me oleme ja kus me oleme. Ka mina, ka praegu elutoa diivanil seda teksti kirjutamas. Poeg voodis unenägudes ringi seiklemas.
* * *
Naabritädi Enele
Kõik need võrratud tädid, kelle olemasolu on kantud mälupiltidesse. Lootusesse, mis on niidiga kinni homses. Kui mu poiss saaks vaid teada, kui põnev oli elu 60-70-80 aastat tagasi. Või mis põnev? Hirmus? Me elame ikkagi Eestis. Enamus meie vanavanemaid on näinud sõda või käinud sõjas või surnud sõjas. Kogu aeg kerib mõte nagu lõngakera lahti. Vanaemad teadsid, teavad, teadnuks. Läks ära üks vanaema - suured lokid ja terased silmad ja nobe rohenäpp - kõik me pisike aed on tema soojust täis. Nagu ei kunagi varem - sest järgmisel aastal on seda soojust vähem - on keegi teine või äkki pole teistki - kes aias askeldaks. Sel aastal on mu pojal juba teised sirelid pungumas ja õide minemas, tädile jäid eelmise aasta sirelid viimasteks. Tädi - vanaema - nii siiralt ja armsalt ootas ta õitsemist meie väikesel Herne tänaval.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar