See imelik hetk, kus kohtad endast nooremaid, julgemaid - tegelikult üldse mitte väga huvitavaid, aga siiski toredaid inimesi Headread laval - ja mõistad, et kui sa oleksid olnud vähegi julgem kümme-kaksteist-kolmteist aastat tagasi, siis oleks sul ehk ka midagi öelda olnud. Ikka tuleb meelde see Doris Kareva kiri mulle, kes ma olin kuueteistaastane Võru tüdruk, teil on keeruline ja huvitav sisemaailm. Igatahes eile verinoorte esinemisel taipasin korraga, et oli jah. Nüüd on sellest keerulisest sisemaailmast saanud Toffik, kelle ümber tiirleb kogu mu arm ja hirm ühtäkki korraga.
Eile oli see ka vahva, et üle pika aja nägin hästi toredaid kirjandusinimesi, ja mul polnud poissi kaasas, et vaadake, mul on poiss. Olin mina ja täitsa ise ja omaette olin ja hea oli. Iija Kiva kuulasin - vene keeli ja puha - hea oli kuulata. Vene keelega on mul erilised suhted, nagu siinolijad teavad, see on nagu oma keel. Ongi lahku kirjutatuna ema keel. Tõenäoliselt see esimene, mida kuulsin, kui lootevees loksusin ja olemasolu poole liikusin. Me käime Kodu pargis jalutamas ja mänguplatsil - seal on venemaalanna, kelle poeg on minu pojast poolteist kuud noorem Makar. Ilus väike põngerjas, kelle suudab Toffik alati mingi imelikul põhjusel nutma ajada. Miks? Siiani pole selge. Igatahes väga vahva klutt on. Ja ema on ka tal vahva. Moskva kandist pärit. Kahjuks veel eesti keelt ei oska. Igatahes sain teada, et Uus-Veerennis elavad venelased ja ta ka kurtis, et mänguväljakud on seal kuidagi üksluised, aga ümberringi on vene inimesed ja see teeb elu kuidagi koduseks. Ta vist harjus nii paar korda minuga suheldes Kodu pargis ära, et on olemas ka mõni vene keele valdaja seal ühises pargis. Tunne oli küll selline, et kutsuks inimese festivalile, et äkki kohtub seal teistmoodi venekeelse seltskonnaga. Aga samas, kui Ija Kiva ütles seal, et ta jälestab hetkel venemaalasi, siis jah, poleks olnud vist eriti kohane temaga sinna ilmuda. Ja kas ta oleks üldse saanud?
Täna kasutasin natuke naljakat väljendit Henrykust rääkides: mul pole sellist mees, kes suudaks (tegelikult olgem ausad, tahaks) mammutit koju tuua, järelikult pean selle ise ära tooma. Ja see ei ole halb, et see nii on. Ma olen endale sellise inimese kõrvale valinud ja väga tore inimene on. Kõigis oma mitmetahulistes külgedes mõjub mulle tihti nagu külm vesi - värskendavalt. Järelikult pean vastavalt ka käituma ehk olema ärksam, julgem, tegusam. Igal juhul toimetan Kideocallis ja Work in Techis. Nii palju asju on, mida uurida ja mida teha! Saaks - teeks veel rohkem neid asju.
Mitte karta! Tegutseda! Julgelt edasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar