Mul on imelik värk. Viimased paar kuud olen näinud surnuaeda unes. Ikka ema ja vanaema haudu. Eks ta ole. Alati on nad kuidagi n-ö nihkega reaalsusest. Ses mõttes, et see ei ju võimalik, et lähed surnuaeda ja sisuliselt magad laipade peal, sest need on nagu voodid, kuhu magama heita, ma mõtlen hauad. Väga veider kontseptsioon muidu sellest, kuidas asjad minu ümber toimivad, kui aju teeb mingeid muid tegevusi ehk lahendab sisemisi segadusi. Veel natuke ja ma nägin unes ka seda, et minu hauakohad olid ära võetud, et nendele olid peale visatud uued hauakivid, mis olid nimedest tühjad. Igatahes mingi tobe venelaste sisse tulemise tunne tekkis. Meil on ju vanaema hauakivi n-ö valesti tehtud. Mitte Anastassia Jevimovna Helstein vaid ikka Helstein Anastassia Jevimovna peaks olema, ehk perenimi on vene hauakividel eespool, kõik on muidu kirillitsas. Nii et jah.
Niimoodi lendab sisse sõda minu alateadvusse ja teeb neid totakaid sõjalisi rünnakuid. Huvitav, kas ma hakkan ühel hetkel nägema unes liivakaste? Muidugi neid ma ei ole külastanud järjepanu 34 aastat, ükskõik kas vanaema, isa, vennanaise, elukaaslase või pojaga. Selle peale ma mõtlesin täna, kui olen näinud koos pojaga hoopis teistsuguseid olukordi kui kodus liivakastis. Iga päevaga muutub mängualadel käimine huvitavamaks. Eriti huvitav on see õhtuti, kui kohale tulevad ka kohalikud kümme pluss rüblikud, kelle keha on juba nii kõvasti arenenud, et nad suudavad ennast igasse võimalikku asendisse lükata-tõmmata ja Toffik on otsekui lummuses nende kiirest liikumisest ja sõnade pildumisvõimest. Ta ei suuda kiikuda ega isegi korralikult liivakastis mängida, lihtsalt silmad suured peas passib enda ümber toimuvaid sündmusi - no mina ka muidugi. Näiteks Koidu spordipargis on eeltiinekatest venelased (seal vastas asub Humanitaargümnaasium), kes võivad päris totakalt teineteist taga ajada ja siis korraga kilkab üks plika, et see kutt kutsus sind ju shljuhaks (lits, eksole eesti keeli), et ära toda taga aja, see-eest Kodu pargis on nunnud neljandikud ühisgümnaasiumist, kes räägivad miskipärast kehamassiindeksist ja kutsuvad kohati, kui keegi ei taha teha nende soovitut, geiks. Ja sellist haridust saabki minu üheaastane - silmad peas nagu kanast välja kukkuvad munad. Muidugi teda hämmastab tõenäoliselt ikkagi see, kui selgelt piiritletud on teiste laste liigutused või kui teadlikud nad on oma kehast, samas kui tema on endiselt seismise faasis. Ajabki ennast keset tuba püsti jalad harki ja seisab, seisab, seisab - nagu ootaks, et mis nüüd saab, ega midagi ei saa. Liikuda ei julge!
Ükspäev käisime jällegi liivakastis tuulamas. Toffik lõugas nagu hull. Liivakasti teises otsas kukkus laps nutma, sest ta arvas, et Toffikul on mure. Aga ei mingit muret! Ta lihtsalt kommenteeris kõvahäälselt ümbritsevat ja seda teeb ta kodus ja tänaval täitsa vabalt, sest ta näeb, kuidas seda teeb päris tihti Henryk ja loomulikult mina ka. No mitte päris nii, et pargi teise otsa oleks kuulda, mida ma arvan näiteks Triin Paja viimasest luulekogust või kirjutamisest või vaikusest või müügist, kui minu jaoks põnevast protsessist või Henryku puhul siis viimastest Justice League´i filmidest või erinevustest Marveli ja Foxi filmide vahel või kiidulaulu mõnele heale filmile. Aga noh ju ta siis tahtis öelda, et siin on päris hea liiv, kas tead, väike beebi teisel pool liivakasti. Too sai muidugi aru, et ei ole siin mingit head liiva. Mingi hull emme pani lihtsalt tita liivakasti äärde ja too hakkas röökima. Aga jah siuke laululind on meie Toffik.
Kokku olen puutunud emaga, kes õpetab oma väikest tüdrukut niimoodi viisakaks. Tüdruk ütleb: "Anna see kollane kühvel." Ema kostab "Kollane kühvel? Kuidas sa seda minu käest küsima peaksid? Ikka, et emme anna palun mulle see kollane kühvel." "Jaa." Laps saab kühvli. "Ja nüüd peaksid ütlema, suur aitäh, emme." "Jaa" kostab väike inimene. Mu meelest jube kihvt ja naljakas, kuidas emad oma lapsukesi õpetavad. Selle kõige peale tuleb muidugi meelde see Work In Techi koolitus, kus räägiti soorollidest ja soopimedusest ja igast värkidest, mis tegelikult on üliolulised, et mõista laiemalt meie ühiskonna võimalusi kasvamiseks ja arenemiseks. Ja ka justnimelt töötamise võimalusi ka pärast laste sündi. Huvitav artikkel on näiteks see. Igatahes tahaks näha, kuidas see minu elus töötama hakkab, et rakendada mees lapsehoidmisele, et saaksin ise mingitki karjääri teha.
Aga üks selline üsna vastik käitumine oli näha politseipargi mängualal, kus liivakasti roninud väike tüdruk sai väiksest poisist kiusatud. Ealised iseärasused, nagu selle kohta kaasema-kolleeg Eva. Väikese tüdruku käest haarati nagu niuhti liivavorm, mis oli kohalik vara, mitte poisi oma. Ja minul olid seekord silmad nagu taldrikud. Ega ta sinna enam mängima küll ei tahtnud jääda. Vaeseke. Toffikul oli muidugi kama kaks. Täiesti kama kaks. Teda huvitas võrkaed ja koer pargist ja inimesed, kes istusid pingi peal ja olid suuremad, kui need, kes tegid titedraamat tema pool võrkaeda. Miskipärast leiab ta kõik puutükid ja käbid ja oksakesed palju huvitavamad olevat, kui värvilised ja luitunud plastikmänguasjad. No kui need teevad häält, siis on need tema jaoks ka huvitavad.
Igatahes eile näiteks tuiskas läbi pool Kodu pargi mängualast. Ma ei kavatsenudki teda liiva seest välja tõsta, sest ta oli lihtsalt nii asjalik. Kuulsin küll kuklas, kuidas Toffiku isa Enrique seletab, et aga see on ju NII must ja lapsel on ju nii... Kindlasti on must ja kindlasti leiab siit asju, mis ei ole kõige hügieenilisemad ja pindu keelde ka ei taha ju keegi saada, aga mis ta siis tegema peab. Istuma viksilt ja viisakalt ja mõtlema, et mis selle totaka liivaga veel teha annab, kui ta ei oska isegi veel korralikult kaevata? Tehku seda, mida oskab. Sest varem või hiljem läheb see aeg ka tema jaoks üle ja ta hakkab tegema muid asju.
Igatahes jah. Lapsed õnneks ei oska endale auku kaevata. Nad oskavad olla kurjad ja nad oskavad olla ehmunud ja nad oskavad olla kõvahäälsed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar