Natuke hirmus on. Sain eelmisel nädalal oma tööandjaga kokku ja korraga mõistsin, et mind ei taheta enam tagasi, et kohta mul enam sisuliselt pole. Õnneks kuulume suurde gruppi ja kuhugi mind ikka võib sokutada. Aga üha enam saab selgeks see, et noh klienditeenindajaks olemine, kes füüsiliselt peab olema ühe koha peal, ei ole minu jaoks enam väga mõistlik tegevus. Tahaks midagi suuremat ja paremat. Ja tahaks, et see oleks võimalik, mitte ainult unistustes, vaid ka päriselt. Loen Kristi Saare asju ja tunnen, et on võimalik, et tuleb lihtsalt ennast kokku võtta. Aga unistama peab. Lootma peab, tegutsema peab. Koos pojaga ja ilma. Igatahes. Alati.
Igatahes koos partneriga. Loodan, et me tuleme Henrykuga toime ka siis, kui päriselt läheb keeruliseks nii rahaliselt kui ka muidu. Samas, äkki ei lähe. Äkki lahendame selle järgmise paari aasta jooksul ära. Selle problemaatika kodukontori ja autojuhilubadega. Ses mõttes, et ma olen nüüd vist juba kuus aastat prantsuse keelt õppinud, samal ajal pole mul isegi juhilube. Aga eks see kõik tuleb omal ajal. Nagu ikka. Ses mõttes, et teadmine, et mul oleks nagu juhilube vaja, et normaalselt eksisteerida pendelkodanikuna Tallinna ja Võru vahel, nagu ma tegelikult tahaks eksisteerida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar