Mul on supernunnud vennalapsed. Eriti nunnud on need, kes sündisid umbes sel ajal, kui ma ikka vähemalt iga kuu Võrru sattusin ja igast värki nendega koos korraldasin. No kõige vanem vennalaps on minust 19 aastat noorem. Ta on superdruper nunnu. Teda olen ma hoidmas käinud ja temaga olen ma aiaaugust läbi läinud. Ja Henryk on temaga jubepalju mängudest ja seriaalidest rääkind. Noh neil on Henrykuga mingi 13 aastat vahet. Ja kahjuks pean tunnistama, et ega ma eriti hea tädi ülejäänud neljale lapsele pole jõudnud olla. Ei tea nende huvialadest ega paljudest teistest tähtsatest asjadest midagi. Olen suht enesekeskselt lähenenud nendele kinke tehes ja üldse. Tädi on selles mõttes märksa variatiivsem ja toredam olla kui ema. Ses mõttes, et laps on endiselt kõige nunnum maailmas, ja vennapoeg on endiselt kõige nunnum laps, nüüd siis juba karm teismekas, selles maailmas. Aga ma ei ole kohustatud teda 24/7 kantseldama ja talle rääkima, kuidas asjad käivad ja isegi kui sa selle paari korra jooksul, mil ma taga kokku puutun, mingit nn vanainimeste tarkust jauran ja ta minust väljagi ei tee, ei tee see mind väga õnnetuks, sest üldiselt ta on hoitud ja armastatud, ja see tunne tekitab kindlust. Oma lapse puhul on kogu aeg tunne, et äkki jäi midagi kuskil ütlemata. Samas, küll see Henryk talle midagi ütleb, ma ikka mõnikord tuletan meelde, et sellises eas isegi ninnutamise häälega vandumine ja sajatamine ei ole ilus asi, aga noh... Mis teha, kui temperament on hullumeelse geeniuse oma mõnikord meie papaal! Igatahes on tädi sellepärast raske olla, et nii tihti ei näe seda imelist tegelast, kes isegi kahe kuuga suudab niimoodi kasvada ja muutuda ja endale mingeid lisaomadusi saada. Missiis, et tegu on teismelisega. Nemadki on mõnikord nagu mõned beebinarakad. Toffik võtab juurde ja teeb põrandal paar sammu, Riksu saab paar ebamugavat emotsiooni ja teeb sellest omad järeldused, sest ta on nutikas. Igatahes - see tädi roll on äge - ja vanasti öeldi üldse, et last kasvatab kogu küla. Aafrikas teebki seda küla, mitte ainult ema. Kahju, et ma ikkagi viimase kahekümne aasta jooksul suht tallinnastatuna ei ole saanud olla natuke küla oma teistele väikestele ja suurematele võsukestele.
Ahjaa!
Täna lähen kaen üle oma nunnu vennatütre, kes kah teismelise staatusse jõudnud.
Kurb on muidugi see, et temaga pole ma pooltki nii palju tegelenud, kui vennapojaga. Kahjuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar