Mõni päev on emotsioone rohkem, mõni päev vähem. Aga ma lihtsalt ei jaksa selle traditsioonilise perekonnaga jahmerdada. Selles mõttes, et siuke kopp on ees, et minu isa mind ka ei jäta selles naine on naine ja mees on mees jamaga. Saadab selliseid arvamusartikleid, et vastik on. Aga noh. Las saadab. Las kujutab endale ette, et see on okei, et perekond on tähtis. Keegi pole kunagi öelnud, et perekond pole tähtis. Miskipärast kui keegi räägib armastusest, siis hakkab kohe pihta see, et kas seks on armastus? No nii ja naa. Eks ole. Me kõik teame, et nii on ja naa on. Üldiselt, kui enam-vähem monogaamsesse suhtesse jõuda, siis tundub ikka nii, et on jah. Üks osa sellest mitmetahulisest spektrist, kus avaldatakse armastust. Enne seda võib see olla lihtsalt oma ihade rahuldamine. Aga jah. Armastus on ikka märksa mitmetahulisem - selline tunne on, et n-ö perekonnakaitsjad. vahel tahaks küsida, et millise perekonna, no isa käest ma ei hakka küsima, et millist perekonda ta kaitseb? minul on olnud siiani tunne, et kas olen või ei ole osa sellest nende dikteeritud süsteemist, vahel on tunne, et mitte kellestki, ja mitte ainult minust, vaid teistest oma lastest ka, ei hoolita põrmugi, aga noh las see olla inimeste südametunnistusel, sest kõikide edude taga on ohverdused. ja me peame sellega leppima, et kõik inimesed on ainult inimesed, kaasa arvatud meie vanemad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar