On, kuidas on. Inimesed on keerulised, aga mõnikord on nii, et mida keerulisemad nad on, seda tähtsamaks nad kokkuvõttes osutuvad. No minu elus on keerulisi isiksusi päris palju. Alustame kasvõi minu isast. Enamasti täitsa normaalne vana, aga vahetevahel kõige olulisem inimene kogu maailmas, minu maailmas. Lihtsalt seda, et kas minagi tema jaoks oluline olin/olen, kipun ikka mõistatama. Ja ega tal teiste lastega sama jama. See on see, kui elueesmärk on teha oma asja. Lapsed vaatavad sind ikka, nagu mõnda kolli või tudikest, kes ilmub justkui maapõhjast välja. No mina päris ei vaata, aga ma tean, et lisaks tööõnnetusele, mis ma tõenäoliselt ikkagi tema jaoks olen, olen ma ka tema laps. Kõik tema lapsed küsivad aeg-ajalt seda küsimust, et kas nad ikka on vajalikud oma sünniperele.
Või Toomas Liiv? Vist pole olnud ühtki nii keerulist tegelinskit minu kirjandusteadvuses. Okei - Kaur Riismaa kaldus ka keeruliste poole, aga siis ta võttis naise! Igatahes vahetas mu hea ülemus Tiina Kaalep (ka mitte just lihtsakoeline inimene) töökohta. Imelik on see, et ta on ilmselt esimene inimene, pärast ülikooli, kes võttis mu tööle ja vajutas kõik mu oskused ja oskamatused põhja kirjastuses Hea Lugu ja see on midagi, mille peale poleks isegi osanud tulla, et ma oskan arveid teha, logistikat ajada, natuke turundada, müüa, tegutseda täiesti uutel tasanditel, mis puudutab raamatuid. Kõik see oli alguses tohutult raske ja valus, aga lõppkokkuvõttes tasus ära. Toffiku ootamisele koju jäädes tundsin korraga, et äge oli, aga ka väga raske, ses mõttes, et tagasi sellisel kujul nagu ma olin, minna küll ei saa. Lapsel peaks ikka ema olema ja mitte 12 tundi järjest klienditeenindaja-müügiinimene, nagu ma ennast vähemalt neli aastat seal firmas nägin. Igatahes võimalus oli mulle antud ja seda võimalust kasutasin ma enda arenguks. Suur aitäh, Tiina!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar