ma tegin mingi sissekande endasse, et peab kirjutama salajasi mõtteid avalikult kõigile. aga kui avalikud need mõtted mulle endalegi on, kui avatud raamat ja mõistetav tegelenski mina enda jaoks olen, no mitte ei tea.
Tohvrit ootab sel aastal esiteks siis lauluring, pärast siis teadusring ja logopeed, eripedagoog ikka. Oleks pidanud vist üle vaatama mingi spordiringi ka. Aga näe, siin me siis oleme, oma väikeste eriliste poistega, kes ei oska õigesti miskit teha ega tahta ja džuudosse ka enam ei lasta. Ma olen muidugi seda tüüpi ema, et mul oleks ülioluline, et mu laps oskaks ka sporti teha või vähemalt ennast normaalselt liigutada, sest no suht suur tõenäosus on, et ühel hetkel leiab ta ennast videomänge mängimast, sest no onu ja issi, eksole. Ja ma ei tea, mis siis saab ja kas üldse midagi saama peab.
Praegu lihtsalt tassin lapse igat sorti kohta ja loodan ,et ta jääb ellu, et ma jään koos temaga ellu.
Igatahes näeb ta selliseid asju, mida mina aegajalt ei oska näha, või üldse ei näe, sest olen lakanud vaatamast maailma nii laia pilguga kui mu poeg. Teine suudab endale pähe õppida kellegi teise lugusid, aga tohvri lood tuleb kõik üles kirjutada- üles pildistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar