hull värk, olengi täiskasvanu, nagu siin Kaarel Aadli oma kolmekümneseks jõudmise juures suutis seletada, ma olen siin tallinnas täiskasvanu. õnnelik ja hull mõni päev, siis jällegi kõige õnnetum inimene maailmas. no näiteks paar päeva olime õnnetud, sest selle torude parandamise tulemusena tormas meie koju 2 rotti - ikka päris rõve värk, see on vanade majade sügisene reaalsus, süüa peavad nad saama ja kohakese, kus olla ka... No äratasin Henryku mingi kell 12 öösel üles ja teatasin, et meil on vist seltskond köögis. Piiksusid, see tähendab, et vähemalt 2 isendit olid leidnud tee kuskilt toruaugust meie korterisse. Iuu! Henryk korraldas lõksud ja ei saanud seejärel kella kaheni magada... Vähemalt järgmiseks hommikuks oli üks rotike leidnud tee taevassse ja ülejärgmiseks päevaks järgmine rotike. Kõik on samamoodi nagu minu vanas kodus võrumaal. Tuleb võidelda vana maja hullusega.
Ma armastan tegelt seda imelikku vana maja, milles oleme koos Henrykuga eksisteerinud juba 10 aastat, enne seda on siin elanud mu vend, siis mu kasuema ema, siis kasuema vanemad, siis kasuema koos oma vanematega. vägev pisike korter, kus on peetud pidu ja armastust ja kus on olnud ka natuke hirmus, ühel öösel enne Henrykut jäin magama avatud uksega ja siis nägin kõige kummalisemat unenägu sellest, kuidas juudi lapsed haihtusid keldrisse ja tulid aina juurde kuskilt nurgast. Juudi kalmistu, see, mis venelased hävitasid pole ka siit väga kaugel ja kõik see erinevate energiate kohalolu - all on tegelt pagariäri, mis on kestnud üle 30 aasta. meil on mingi imelik torusüsteem, mis on kestnud varsti juba 90 aastat, aga selle torusüsteemiga on see lugu, et see on meil siin üks püsti korteri peale. Seda süsteemi pole mitte üheski linnaarhiivis alles ja kaasajal on nii, et tavaliselt on korterites vähemalt 2 püstikut! Seda sain ma nüüd teada. Kas see teadmine mind muidugi täiskasvanuks teeb? Igatahes siin me oleme kõikide oma veidrustega - majaga, kus on tantsitud, suitsetatud, joodud, lauldud, noor oldud. Ja meie vastas on korter, kus tõenäoliselt post partumiga ema poos end üles ja tema laps töötab nüüd kuskil arstina. meie kõrval elas kunagi õpetaja Sepp, kes hoolitses minu kasuema Epu eest, kui ta laps oli. Ja siis sai õpetaja Sepa aeg otsa ja ta õepoeg Vello kolis sisse koos oma naise ja kahe pojaga. siis läks Vello Soome tööle ja jättis naise sinnasamma korterisse üksi - läksid ka pojad ära õnne otsima ja nõnda jäi ema üksi, jäi haigeks ja suri. Korter ootas omanikku tükk aega, kuni ühel imelikul tohvri 7-kuuliseks saamise päeval, kui me võrus minu 37. eluaastat pidasime külmutas lahtisest aknast tulnud pakane meie kodu veetorud jääkamakaks ja siis otsustas Vello lõplikult korterist loobuda ehk selle maha müüa. No me mõtlesime ka, aga siis jäi kuidagi nii, et ei - las see korter jääda ja nii ta jäi. Ostis keegi, kes võib-olla satub Eestisse jälle järgmise aasta juunikuus ja seni on korter üksildane ja ootab paremat aega.
igatahes - siin me oleme. Elus! Võib-olla järgmisel nädalal saame selle torujandi põranda alla ka pandud ja korrektseks. Kurb on, imelik on, hirmus on vahel. Ja siis jällegi lähme pojaga aeda mööda Härjapea jõe tiiki ja sildu ja kõrvenõgestest ääristatud muldteed, vaatame mingitesse saja-aastaste puude võradesse, piilume kihvte koerapreilisid ja härrasid, jälgime kiirabi, kõnnime mööda tatarlaste tänavat ja Magasini Sõõrikusse või hoopistükkis vanalinna kolmekesi, kahekesi, üksi. Vahime Alma Ostra-Oinast ja naudime, naudime, naudime toda elu, mis meile hetkeks antud on, sest Tohver muudkui kasvab ja muutub iga päevaga nutikamaks, tublimaks ja no eksta meid natuke tillist ka tõmba seetõttu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar