Töö ja rõõm ja muu käsikäes

Sõnade rahumeelsus või siis nende rahukeelsus. Vahel on tunne, et ma vaikin, selleks et tegelikult karjuda. Väike Prints rääkis Eufooriaga minu mõttest korraldada luuleõhtu. Vahel on tunne, et ta tõesti hoolib. Hoolib isegi rohkem kui teised. See on imelik tunne. Hea tunne ka. Kausi "Koju" sai läbi. Oli ka ilus raamat? Noh oli ka raamat. Kuidagi omamoodi kaunis. Kuigi pean tunnistama, et inimese empaatiavõime, kaasaarvatud minu oma, on alati jõledalt ja piinarikkalt pedagoogiline. Eriti mõnel kirjanikul. Mismõttes alles siis oled sa hea inimene, kui sa käitud reglementeeritud heade inimeste koodeksi järgi. Ja mis see on? Hea küsimus eks ole. Vahel on tunne, et Jan Kaus arvab end seda koodeksit teadvat. Kas ta teab? Jah, mõnes lõplikus loos küll (näiteks spiooniloos), aga päriselus võiks kõigil lootust olla. Noh, eks ta annab neile ka. Asko Oksa ja Kalle mhmhmmmmhhhh mis ta nimi nüüd oligi ja sis Rasmus Susmarile. Annab lootust - siis kui nad on head poisid. Aga poisid ju ongi head poisid. Tüdrukud ka muide.

Pogenistid õiendavad. Ju ma siis ei kõlba enam. Lauriito tuli tagasi. Hakaku uuesti kõike tegema. Noh, tegelikult tahaks ma, et poogen poleks lihtsalt omaenda arvutisse kirjutamise koht, et sellest kohast annaks välja kasvada targemaks, paremaks ja tublimaks. Nagu see Kauril on õnnestunud. Muidugi tema on targem ja töökam, kui nii mõnigi pogenist.  Muide, kaasa arvatud mina. Temal tuleb see, kuidagi loomulikult või noh, mis loomulikult välja, tüüp on järgmisel aastal 27, alustas ta 18aastaselt poogendamist, ja üleüldise melu sisse või siis Jürgen Rooste armastatud luuletajate hulka sattus alles 25selt. Lõppkokkuvõttes - visa hing, mis sa siin ikka kostad. Rabab, rabab, rabab - märki tabab.

Töö.

*

Leni Riefenstahl (1902-2003)

Ahjaa, kõik ilusad ja ägedad naised, kaasaarvatud Leni, on natuke minu isiklikuks motiveerimiseks mõeldud. Teistele ka. Siinsamas. Blogis.

* * *

Lõhnad, maitsed, hinged, hingamised, ootusärevus. Mõnikord ihaldaks ma teada enda pahupooli paremini, et saaks juba ette ennustada käitumist. Või näitumist. Maailmas, kus kõik virvarritab. Viskab sõlmesid taevasse ja taevast alla, et oleksime vabamad, et teaks, kust uksest sisse joosta, kui hing on täis  või rõõmus või õnnelik. Jalgupidi. Ikka jalgupidi. Kaelapidi on hirmsam. Hing jääb kinni iseenda vaeva  sisse. Nagu mõnes õõvastavas loos, kuskil kaugel kaugel Tuglase novellis. Jalg on valusam, kuid õigem poomispoos.

Nagu poodu Taros.

tahad sa olla mittesiin? mis su eesmärk siis on?

Naljakas, kuidas mõne inimese stiil jääb naha alla. Tegelased tunduvad kuidagi tobedad, lollakadki ehk, endale seda tunnistamata, sis muutuvad nad veelgi tobedamaks, veel enam voodiallenlikult lollideks, pseudoromantika, pseudo-otsin-sind-igavesti-endale-kaaslaseks, hing haihtub ja haigutab valuks, milleks sa mind otsid, aga tegelikult ka, milleks sulle mind vaja on, kesma sinu meelest olen, kessa ise oled. Need on need Jan Kausi "Koju" tegelased.

Vat see on maindfaking, seda meeldib mulle vahel mõne mehega teha, mõne naisega ka, vaadata sügavalt silma või hinge või neist mõlemast mööda ja seda küsida, et kas on valus, kui sa ei tea, mida sa tahad, või miks sa siin maailmas oled, et kas on piisavalt valus, minul on, vahel, vahel on tunne, et olen enda või oma koha leidnud, inimesed tekitavad selle tunde, lihtsalt, rahulikult, taastumatult kohal olles, kõik need inimesed, kellest ma olen kunagi hoolinud või kellest hoolimata olen püüdnud hoolida mingitest oma isiklikest tahtmistest või soovidest või jumalteab põhimõtetest teades, et lõpuks on maailm ikka nii, nagu mina tahan, kas peab olema, see on eraldi küsimus.

See on nagu venekeelne naine või isegi eestikeelne - selline elus palju kogenud, sa kuuled seda otse hääletoonist, näed pilgu kõrgist jultumusest - nõuab sult midagi, milles sina oled kõige väiksem mutter siinpoes või siinmaailmas, nõuab raamatut, tal on eesmärk, nõuda raamatut, nõuda endale, nõuda kohe. aga seda ei ole, see on läbimüüdud, seda pole üldse kunagi poes olnudki, see pole veel poodi jõudnudki, see on

MITTESIIN

selles KOHAS

Judi Denchi M  James Bondi filmist on minu meelest üks nendest naistest. Aga midagi selles kõiges on ka kohutavalt võluvat. Midagi, mis isegi tahaks olla viiekümne aasta pärast või noh varemgi veel. Rangus. Julgus. Tahe. Elujõud. SIIN, mitte kunagi MITTESIIN.

sõbasilmel tüdruk

kõige raskem siin maailmas on armastada
veel raskem on armastatud olla
või sis James Bondina Heinekeni juua
aga kui tavalised inimesed seda teevad
sis miks James seda teha ei või

*
lugesin praegu just hra Magnus Kallast poognast. Natuke minu unistuste maailma teema või nii. Jah.

* ikka veel teel

silmad salgavad vahel maha selle vaikiva vapustuse. javier bardem, daniel graig, judy dench - kõigil on oma maagiline lõhn küljes.

küünik ütleb, et peaksin mehi pidama hakkama, päris isiklikke haaremi mehi. ei ole võimalik. mu tujudes lahustuks nad ebanormaalselt õnnetuteks. ühte tahaks. ühte aga kindlat, sellist, kelle ees ma i teeskle ja kelle sees ma ei eksle ja kes ei pane mind istuma maha ja ootama, millal ma normaalseks osutun, vaid kelle kõrval olengi ma minaise hirmuta, et teen ennast lolliks, igavaks, tobedaks jne. või just hirmuga, mis väljendub selles, et ma saan vaikselt ja vahedalt ennast uuesti riietama, uuesti naeratama, uuesti olema. Peab saama. Saab saama. Nii lihtsalt on.

Ahjaa Lauriito on poognas tagasi! Mõni minu võitlusrinne on paremaks läinud, oskused ka ehk. Suudaks ma nüüd kõige väiksema ja kõige suurema luulekogu kokku kribama panna, Pildilooja kõikide kõige toredamate ja ilusamate inimestega kokku viia, kes kirjanduses. Temagi peaks välja andma kogu, välja andma enda. Seda tema hoolivust, mis minusse kinni köeb, mis minuks saab, mis minus rõõmu välja kutsub. Sellise täiusliku. Ahastamaajavalt ilusa. Ma tahaks, et inimesed julgeks olla. Tahaks olla kirjanikud. Et nad tahaks seda maailma - eestikeelset nii vabaks kirjutada, et mitte ükski Ansip, Savisaar ega keegi teine ei saaks ega julgeks seda juhtida.

Jah, mina tahaks olla see, kes ehitab linna. Ilusaima kõigist. Väikeste Printside, Suitsetavate Poeetide, Kulmukortsutavate Professorite, Võimsate Naiste, Ilusate Naiste, Heade Naiste, Pildiloojate, Kõige Suuremate ja Kõige Väiksemate, Kuningannade, Narride, Kuningate auks. Oh neid on ju nii palju, neid võimatult ilusaid inimesi, Küünikuid, Rõõmu Pilduvaid kodanikke, Väge täis Filosoofe, Kauneid Raamatumüüjaid.

jah

ma tahaks, et see maailm oleks täiuslik.

niisama täiuslik, kui on Skyfall, enne James Bondi vanemate traagilist hukku.

Kus see on?

juhtub juhtub juhtub
eks ole kõike juhtub

öösel tahtsin tõusta, et kirjutada sellest, kuidas vahel ei juhtu, vahel on vaikus. lugesin oma sünnikuupäeva märkusi ja avastasin, et vahel käitun nagu tüüpiline 8. detsembril sündinud. Praegu mõtlen, et mismoodi, ja samas see rahutus ei lõpe otsa. see annab omamoodi tiivad, lõigub jalad veriseks, sõnad sõnadeks. värske rõhk 31 number, kell tiksub sees, aeg toimetab omi radu, hing lendab, vahel tundub, et õhku. väike prints ei räägi minuga. ei kirjuta sõnumit ka. täitsa selline hu tunne tekib, dolce gabbana või mis asi see oligi, aga pole hullu, küll ma uue printsi leian, uue väikse, kui sellega läheb nihu. kuigi nigeeria filmi tahaks ikka teha ja lollitada, nagu hulluks läinud halloweeni kõrvits.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada Kristiina Ehinist ja Sofia Joonsist. Nii toredat õhtut pole tükk aega olnud. Ja maailma kõige väiksem ja kõige suurem sai sel õhtul vanemaks. Natuke kurb, et ta neid kuulda ei saanud. Aga pole hullu. Pole kohe üldse hullu. Kõike saab. Kõike saab alati, kunagi kusagil. See kummaline lugu mehest, kes kangestunult piltnikku vahtima jäi, või sis lihtsalt naise kõrval puukujustus ja naine muigab, mõnusalt ahastamata, vaatab meisse läbi selle projektori, hääl krõbiseb, heli hingub minusse. see naise heli, kes on surnud, surnud juba päris ammu, tema pärast ei peaks vist isegi enam kurb olema. Noh vähemasti mitte nii nagu ma vanama pärast olen. ema pärast, noh, tema pärast kaa, aga tema pärast ma ei suuda enam. nad kõik on tema pärast liiga kurvad. isa ka on kurb. ema poleks teda nagunii õnnelikuks teha suutnud. mitte ükski naine ei saa teda õnnelikuks teha. ta on nagu mina pidevates paralleelreaalsustes, mitte kunagi kohal, mitte kunagi siin, mitte kunagi praegu.

Ja ometi, ometi on ta omamoodi õnnelik inimene. Pidevas lootusrikkuses ja otsingus. Zeus. Sellepärast ehitabki ta maju, näitab mulle oma suguvõsa kaskesid. Igasugu betoonvaiadele surutud majakesi Lõuna-Eesti sügavuses, ma ei suuda isegi enam päriselt õnnelik olla või uhke. See nagu ei puutukski minusse. Need lambad seal vundamendi kõrval on palju huvitavamad lambad, kui mina ja ilusamad ja võimsamad, kui ükski ehitis.

Miks nad ära surevad? Majad? Inimesed? Miks kõik nii järsult ja ruttu muutub, miks miski pole nii nagu kakskend, kolgend aastat tagasi. Kuidas asjad peaks toimima?

Vanem vend ütleb, et igal pool teenib raha.

Raha tõepoolest.

Aga kohta, seda kohta, kus sa elad, peab teenima. Raha teenimine käib justkui selle juurde. Aga kui inimesed sõidavadki mingisse kohta ainult raha teenima, tundes igatsust sellesse kohta ehk kunagi naasta, kus oli hea. Oli kodu. Oli. Kas inimesed suudavad selle uue koha enda kohalolekuga õnnelikuks teha? Või teebki ainult rahategemine kohtasid õnnelikuks? Äri? Majandus?

Minu meelest kirjandus lõimib kokku, laul põimib üheks, eilse, tänase ja ka homse. Kui aga ühel hetkel on koos liiga erinevad inimesed, liiga järsult, siis on ainult valu. ainult äng. ainult karje, mis karjutakse kümnetes, sadades erinevates keeltes või erinevate aktsentidega.

MIS MEIST SAAB?

Kui keegi ei oska enam lugeda ega kuulata eesti keelt. või üldse lugeda ja kuulata inimeseks olemist, mistahes keeles. Mis meist saab?

soovimisest ja tahtmisest

ilu jõuab alati pärale
annab päranduseks paar kommi sahtlipõhjast
ja küsib, et kassa täna ka tahad tulla õue
palli mängima

et mädamuna oleks nagu väga vaja mängida
ja sis sa seisad seal - täitsa vaikselt ja rahulikult - mõtled
tahad küll, väga asjalikku palli, sellist, mida võib päikse asemel taevasse visata
kui päike on oma aja ära põlenud

poiss võtab sõnast kinni ja loob
sina võtad hingest kinni ja tantsid
elu on ilus, elu muutub iga päevaga aina ilusamaks
ja paremaks ja õigemaks

hoolimata sellest, et selle ilu nautimiseks tuleb isalt raha paluda
noh, et süüa oleks, ja mõni päev teatrisse kah jõuaks
ja vahel harva võrru või tartusse
või tuleb selgeks õppida see hääletamine

väike prints määrib saiale mett
vaatab minu poole ja küsib, et kasma saia soovin
see kõlab nii naljakalt, see soovima
nagu ma oleks korraga printsessiks hakand

aga ma ju ei ole, no ei ole ju
ja sis ma hakkan seda sõna lahti pakkima
seda soovimist, soovin tegelikult seda
et ta seda veel kord küsiks

ja mõtleks, et mida see tähendab
soovima meesaia, väiksel printsil jookseb juhe kokku
ja ta ulatab mulle automaatselt
minu vastust ootamata saia meega

mina hakkan seda ülima uhkustundega sööma
see ajab väikse printsi naerma
sa otsustasid praegu et ma söön meesaia
ei otsustanud, ei otsustanud, ei otsustanud

no aga otsustas ju, mitte, et mul midagi tema otsuse vastu oleks
kassa tahad meesaia? küsib ta veel kord
kusma pääsen