tahad sa olla mittesiin? mis su eesmärk siis on?

Naljakas, kuidas mõne inimese stiil jääb naha alla. Tegelased tunduvad kuidagi tobedad, lollakadki ehk, endale seda tunnistamata, sis muutuvad nad veelgi tobedamaks, veel enam voodiallenlikult lollideks, pseudoromantika, pseudo-otsin-sind-igavesti-endale-kaaslaseks, hing haihtub ja haigutab valuks, milleks sa mind otsid, aga tegelikult ka, milleks sulle mind vaja on, kesma sinu meelest olen, kessa ise oled. Need on need Jan Kausi "Koju" tegelased.

Vat see on maindfaking, seda meeldib mulle vahel mõne mehega teha, mõne naisega ka, vaadata sügavalt silma või hinge või neist mõlemast mööda ja seda küsida, et kas on valus, kui sa ei tea, mida sa tahad, või miks sa siin maailmas oled, et kas on piisavalt valus, minul on, vahel, vahel on tunne, et olen enda või oma koha leidnud, inimesed tekitavad selle tunde, lihtsalt, rahulikult, taastumatult kohal olles, kõik need inimesed, kellest ma olen kunagi hoolinud või kellest hoolimata olen püüdnud hoolida mingitest oma isiklikest tahtmistest või soovidest või jumalteab põhimõtetest teades, et lõpuks on maailm ikka nii, nagu mina tahan, kas peab olema, see on eraldi küsimus.

See on nagu venekeelne naine või isegi eestikeelne - selline elus palju kogenud, sa kuuled seda otse hääletoonist, näed pilgu kõrgist jultumusest - nõuab sult midagi, milles sina oled kõige väiksem mutter siinpoes või siinmaailmas, nõuab raamatut, tal on eesmärk, nõuda raamatut, nõuda endale, nõuda kohe. aga seda ei ole, see on läbimüüdud, seda pole üldse kunagi poes olnudki, see pole veel poodi jõudnudki, see on

MITTESIIN

selles KOHAS

Judi Denchi M  James Bondi filmist on minu meelest üks nendest naistest. Aga midagi selles kõiges on ka kohutavalt võluvat. Midagi, mis isegi tahaks olla viiekümne aasta pärast või noh varemgi veel. Rangus. Julgus. Tahe. Elujõud. SIIN, mitte kunagi MITTESIIN.