juhtub juhtub juhtub
eks ole kõike juhtub
öösel tahtsin tõusta, et kirjutada sellest, kuidas vahel ei juhtu, vahel on vaikus. lugesin oma sünnikuupäeva märkusi ja avastasin, et vahel käitun nagu tüüpiline 8. detsembril sündinud. Praegu mõtlen, et mismoodi, ja samas see rahutus ei lõpe otsa. see annab omamoodi tiivad, lõigub jalad veriseks, sõnad sõnadeks. värske rõhk 31 number, kell tiksub sees, aeg toimetab omi radu, hing lendab, vahel tundub, et õhku. väike prints ei räägi minuga. ei kirjuta sõnumit ka. täitsa selline hu tunne tekib, dolce gabbana või mis asi see oligi, aga pole hullu, küll ma uue printsi leian, uue väikse, kui sellega läheb nihu. kuigi nigeeria filmi tahaks ikka teha ja lollitada, nagu hulluks läinud halloweeni kõrvits.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada Kristiina Ehinist ja Sofia Joonsist. Nii toredat õhtut pole tükk aega olnud. Ja maailma kõige väiksem ja kõige suurem sai sel õhtul vanemaks. Natuke kurb, et ta neid kuulda ei saanud. Aga pole hullu. Pole kohe üldse hullu. Kõike saab. Kõike saab alati, kunagi kusagil. See kummaline lugu mehest, kes kangestunult piltnikku vahtima jäi, või sis lihtsalt naise kõrval puukujustus ja naine muigab, mõnusalt ahastamata, vaatab meisse läbi selle projektori, hääl krõbiseb, heli hingub minusse. see naise heli, kes on surnud, surnud juba päris ammu, tema pärast ei peaks vist isegi enam kurb olema. Noh vähemasti mitte nii nagu ma vanama pärast olen. ema pärast, noh, tema pärast kaa, aga tema pärast ma ei suuda enam. nad kõik on tema pärast liiga kurvad. isa ka on kurb. ema poleks teda nagunii õnnelikuks teha suutnud. mitte ükski naine ei saa teda õnnelikuks teha. ta on nagu mina pidevates paralleelreaalsustes, mitte kunagi kohal, mitte kunagi siin, mitte kunagi praegu.
Ja ometi, ometi on ta omamoodi õnnelik inimene. Pidevas lootusrikkuses ja otsingus. Zeus. Sellepärast ehitabki ta maju, näitab mulle oma suguvõsa kaskesid. Igasugu betoonvaiadele surutud majakesi Lõuna-Eesti sügavuses, ma ei suuda isegi enam päriselt õnnelik olla või uhke. See nagu ei puutukski minusse. Need lambad seal vundamendi kõrval on palju huvitavamad lambad, kui mina ja ilusamad ja võimsamad, kui ükski ehitis.
Miks nad ära surevad? Majad? Inimesed? Miks kõik nii järsult ja ruttu muutub, miks miski pole nii nagu kakskend, kolgend aastat tagasi. Kuidas asjad peaks toimima?
Vanem vend ütleb, et igal pool teenib raha.
Raha tõepoolest.
Aga kohta, seda kohta, kus sa elad, peab teenima. Raha teenimine käib justkui selle juurde. Aga kui inimesed sõidavadki mingisse kohta ainult raha teenima, tundes igatsust sellesse kohta ehk kunagi naasta, kus oli hea. Oli kodu. Oli. Kas inimesed suudavad selle uue koha enda kohalolekuga õnnelikuks teha? Või teebki ainult rahategemine kohtasid õnnelikuks? Äri? Majandus?
Minu meelest kirjandus lõimib kokku, laul põimib üheks, eilse, tänase ja ka homse. Kui aga ühel hetkel on koos liiga erinevad inimesed, liiga järsult, siis on ainult valu. ainult äng. ainult karje, mis karjutakse kümnetes, sadades erinevates keeltes või erinevate aktsentidega.
MIS MEIST SAAB?
Kui keegi ei oska enam lugeda ega kuulata eesti keelt. või üldse lugeda ja kuulata inimeseks olemist, mistahes keeles. Mis meist saab?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar