* * *

Lõhnad, maitsed, hinged, hingamised, ootusärevus. Mõnikord ihaldaks ma teada enda pahupooli paremini, et saaks juba ette ennustada käitumist. Või näitumist. Maailmas, kus kõik virvarritab. Viskab sõlmesid taevasse ja taevast alla, et oleksime vabamad, et teaks, kust uksest sisse joosta, kui hing on täis  või rõõmus või õnnelik. Jalgupidi. Ikka jalgupidi. Kaelapidi on hirmsam. Hing jääb kinni iseenda vaeva  sisse. Nagu mõnes õõvastavas loos, kuskil kaugel kaugel Tuglase novellis. Jalg on valusam, kuid õigem poomispoos.

Nagu poodu Taros.