Sõnade rahumeelsus või siis nende rahukeelsus. Vahel on tunne, et ma vaikin, selleks et tegelikult karjuda. Väike Prints rääkis Eufooriaga minu mõttest korraldada luuleõhtu. Vahel on tunne, et ta tõesti hoolib. Hoolib isegi rohkem kui teised. See on imelik tunne. Hea tunne ka. Kausi "Koju" sai läbi. Oli ka ilus raamat? Noh oli ka raamat. Kuidagi omamoodi kaunis. Kuigi pean tunnistama, et inimese empaatiavõime, kaasaarvatud minu oma, on alati jõledalt ja piinarikkalt pedagoogiline. Eriti mõnel kirjanikul. Mismõttes alles siis oled sa hea inimene, kui sa käitud reglementeeritud heade inimeste koodeksi järgi. Ja mis see on? Hea küsimus eks ole. Vahel on tunne, et Jan Kaus arvab end seda koodeksit teadvat. Kas ta teab? Jah, mõnes lõplikus loos küll (näiteks spiooniloos), aga päriselus võiks kõigil lootust olla. Noh, eks ta annab neile ka. Asko Oksa ja Kalle mhmhmmmmhhhh mis ta nimi nüüd oligi ja sis Rasmus Susmarile. Annab lootust - siis kui nad on head poisid. Aga poisid ju ongi head poisid. Tüdrukud ka muide.
Pogenistid õiendavad. Ju ma siis ei kõlba enam. Lauriito tuli tagasi. Hakaku uuesti kõike tegema. Noh, tegelikult tahaks ma, et poogen poleks lihtsalt omaenda arvutisse kirjutamise koht, et sellest kohast annaks välja kasvada targemaks, paremaks ja tublimaks. Nagu see Kauril on õnnestunud. Muidugi tema on targem ja töökam, kui nii mõnigi pogenist. Muide, kaasa arvatud mina. Temal tuleb see, kuidagi loomulikult või noh, mis loomulikult välja, tüüp on järgmisel aastal 27, alustas ta 18aastaselt poogendamist, ja üleüldise melu sisse või siis Jürgen Rooste armastatud luuletajate hulka sattus alles 25selt. Lõppkokkuvõttes - visa hing, mis sa siin ikka kostad. Rabab, rabab, rabab - märki tabab.
Töö.
*
Leni Riefenstahl (1902-2003)
Ahjaa, kõik ilusad ja ägedad naised, kaasaarvatud Leni, on natuke minu isiklikuks motiveerimiseks mõeldud. Teistele ka. Siinsamas. Blogis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar