Hinga

"Hinga," ütles Adolf. Regina hingas. Aeglaselt. Täpisteaduslikult. Ta ei saanud üldse aru, miks ta siin oli. Tuba oli kilekotikollane, rõve. Adolfil oli suits paremas suunurgas. Nad ei olnud päev otsa midagi muud teinud kui lakke vaadanud. Regina oli tükk aega maganud ja siis tõusnud, et midagi süüa. Ta ei mäletanud enam mida, aga see kleepus kurgulakke nii võimsalt kinni, et ta oleks lihtsalt nutma tahtnud hakata. Ja siis hakkas Adolf selga kloppima ja nõudma hingamist umbses toas. Tühjuse ootevalmis kurgus.

Regina tahtis karjuda, aga ta oli vait. Homme tuli nagunii midagi mõistlikumat teha. Homme tuli tööle minna. Olla. Inimeste keskel. Hingata. Vähemumbset inimeste õhku. Adolf sirvis järjekordset igivana Meie Meelt. Milleks? Nende kodu oli täis vanu ajalehti, siidsukkasid, mida mees ära visata ei lubanud. Palus ainult, et oleks kollased-kilekotikollased seinad, uni, hingamine, vanad ajalehed ja siidsukad. Miks? Miks nad kahekesti ei elanud, mis nendega viimasel kahel aastal saanud oli.  Ei midagi. Isegi lapsi nad ei teinud. Polnud huvitav.

Lugusid inimestest, kellega on nii hea, et valus hakkab või lihtsalt kurb

Ma püüan seda jälle sõnadesse panna. Seda, kuidas ma sinuga olla tahan. Ei kuku välja, sisse kukub. Nii hea on lihtsalt. Rääkimata. Teades, et sa oled. Sa ei taha ju nii kiiresti suureks kasvada. Su vanaema ütleb, et reisimiseks peab raha olema. Ma tean, et sa mõtled teisiti. Sul peab reisimiseks õppelaen olema. Ja vahel, kui ma seda su mõtet kuulen, sa ei ütle ju seda välja, vaid ma kuulen seda, kui ma su pead paitan või hommikul selmet sind päriselt üles äratada sinu kõrvale heidan ja lakke vaatan, siis ma tean, et ükski asi siin maailmas pole antud niisama. Sind pole ka mulle niisama antud, aga ma võin sinuga halvasti käituda, sest sinuga on see lihtne. Sina usud õppelaenu. Mina sinusse. Tobe on uskuda sinusse. Tobe. Tobe. Tobe. Nagu oleksingi pank. Aga ma ei ole. Ma olen lihtsalt kaks jalga maa peal tüdruk. Sul on neid vist rohkem kui mina. Ma ei julge pärida kui palju ja milleks. See tundub liiga isiklik küsimus. Ma ei tea, kui isiklik mina sulle tegelikult olen või kui oma.

Ja see hirmutab.

Natuke.

Jah.

Kirjutamisnaks ja pontu

Oo, teil on pontu, ütlen ma naisele, kes koeraga poodi tuli ja minult Krossi "Kaasteelisi" palus. On küll pontu, vastab ta. Mina ei tee pontule muud, kui annan oma sõrme nuusutada, pontu on rahumeelne. Küsin, et kuidas pontu elab. Perenaine vastab pontu eest, et hästi elab.

Minu Kaunis Kolleeg avastas, et ta lisaks kaunidusele on tark. See on ju hea avastus. Vähemasti meeldib talle tagantjärele õppida. Poognas mõtisklevad tegelased, et äkki saaks poogent paremaks teha kuidagi. A kuidagi ei tehta. Vaikitakse. Rääkimise asemele tuleks teha. Mina vist ka ei viitsi eriti teha. Vaikin. Kuigi vaikima peab ju ka vahel. 

Niimoodi

Kooliõe ilmunud raamat. Palju, sõgedalt, rõvedalt palju inimesi. Vähe aega. Keel kleepub sõnadesse. Poisid räägivad juttu. Pikajalgsed ja head ja tublid ja nii edasi. Räägivad, räägivad, räägivad. Mina mõtlen, et kus see on. See hetk, kus aru saada, et ma ei tee kellelegi liiga lihtsalt sellepärast, et ma ei saa aru, kuidas olla. Olemises toimimine ongi kõige keerulisem. Tee lihtsalt ära või tuleks teha kära, et kõik näeks, et olen kohal.

Heakskiidu pälvimise osakond, kus ollakse õnnetud

Seth Godin on kiilakas onu, kellelt on eesti keeli ilmunud raamat: "Asendamatu asjapulk". Natuke veider, natuke kummaline, aga samas täiesti arusaadav, miks ma selliseid raamatuid viimasel ajal loen. Ennast tuleb ju motiveerida. Töö on mul tegelikult tore, kellel meist poleks väikest palka või üsna kallist üürituba Eesti pealinna kesklinnas. Kui nüüd päris aus olla, siis ei olegi kõigil. Ei olegi vaja, et oleks kõigil. Erinevatel inimestel erinevad vajadused. Ometi on vahel endale koleraske selgeks teha, mida mul tegelikult vaja oleks, on. Ja siis hakkab teiste süüdistamine. Eks ju. Vahel ongi teised süüdi. Nad lihtsalt ei anna aega, et otsustada.

Eile käisin vennaga "Seenelkäiku" vaatamas. Mul on vennast luuletus, mis on üsna sotsiaalkriitiline. Tegelikult ma häbenen sotsiaalkriitikat, sest see kõlab vingumisena. See kõlab lausumisena, et ma ei oska, ei taha, ei saa. Peab ju saama. Alati peab. Aga vat peale seda filmi. Noh polnud ta midagi NII erilist. Aga sellegipoolest, kui härra Aadu, kes ajabki kägu, sest ta pole muud oma elu jooksul suutnud ajada, kui demagoogitsedes välja tulla omaenda sopa seest, olles kord Siim Kallas siis veel keegi. Siis kui metsas olev härra istub laua taha, et lahendada Machu Picchu mõistatust, on ta lasknud juba kilekeelsel meesabal endast võitu võtta ja unustanud korrumpeerunud poliitiku sootuks.

Eile olin koolitusel, mis kestis terve päev. Erinevad tootegrupid said esindatud. Kontoris töötav endine töökaaslane, kes mängib nädalavahetuseti klubides reggea't, teavitas kõigile, kuidas me saamegi müüa ainult Universali ja veel kolme suurima plaadifirma tooteid. Turg on nii väike ja nii mõttetu. Miks on meie edetabelis täispuberteetide muusikamaitsed? Justkui ainult seksinäljas teismelistel oleks õigus muusikale, raamatutele, elule. Kõikidel muudel seda nagu ei olegi. Lapsed peavad saama raamatuid, mitte täiskasvanud. Nemad võivad juba lolliks minna, ennast lolliks töötada.

Loen siis kogu selle asja peale Seth Godinit, kes kirjutab kooli kohta nii: me õpetame tarbimist, kui sotsiaalse heakskiidu pälvimise vahendit. 

Me ei õpeta oma tooteid või siis antud juhul teiste tooteid edasi müües inimestele maitset ja eksklusiivsust. Me ei õpeta, et seks ja hirm pole ainsad, mis panevad inimese liikuma. Ja siis me imestame, miks meile kõigile ei jätku õnne. Olles ise järjepidevalt hirmul, et mida teised meist arvavad. Kes need teised on? Õppejõud? Kaasõpilased? Kes nad on? Minu puhul luuletajad või kirjanikud? Miks on mulle nende arvamus nii oluline? Kui minust aru ei saada, siis ei peaks see ju minu probleem olema. Või peaks?

Numbrid kalestavad

Noh, hea naine, mitu raha sa teenid kuu jooksul? Minu septembrikuu palk oli 355 eurot, pluss sendid peale. Ma mõtlen brutos. Selle sain loomulikult oktoobriks kätte. 31 päeva mitte eriti palju süüa. Tunde oli lihtsalt nii vähe. Õpetajana teeniks ma ilmselt kaks korda nii palju. Õpetajaks ma ei kõlba. Kui üks poe juhataja minu töökoha juhtkonnale teavitas, et tüdrukud on viimasel nädalal näljas, siis ei osand nood jutule kuidagi reageerida. Viis aastat pole palka tõstetud. Räägitakse teenindajate palgast, mis on muide Robert Kitti meelest tavaliselt 450 kuni 600 eurot. Netos jah. Aga vahel on minulgi netos ainult 420 eurot.

Persse ütlen ma selle peale.

Sest paremini ma ennast praegu magistrikraadiga müüjannana sõnastada ei oska. Muide 66% meie poe müügist sõltub tegelikult ütleme otse raamatutest. Ei, ma ei ole kõikide raamatute ekspert, aga siiski. Kui härra M ühel ilusal päeval ütles, et keegi ju ei loe neid, siis ma mõtlesin, et ma lähen talle järgmine kord kallale, kui ta midagi sellist ütleb.Võib-olla olen ise süüdi. Laisk. Loll. Lohe, midaiganes. Aga praegu ma ei viitsi sel teemal isegi jaurata.

Saarikoskil oli kuskil kirjas:

paremradikaalid saavad sünnipäevaks auto,
vasakradikaalid peavad selle jaoks raha koguma,

ja see, kes auto ostmiseks raha kogub,
on juba oma hingele häda teinud. 

(lk 280)

Millist fuuriat mängida? Milliseks printsessiks saada?

Reaalused tõlked iseenda otsimise sündroomile. Tegelikult soovitaks kõigil "Punga" vaatama minna Okasroosikesse. Õhtul on küll Pen-klubi, aga sinna ma jõuan võib-olla ainult mõneks ajaks ja siis tuleb edasi joosta. Kuhu? See on juba eraldi küsimus.

Eile saime Erinoore organisatsioonis kokku. Hea oli saada. Iga päevaga lähemale sellele inimesele, kes justkui peaks eksisteerima. Fuller räägib sellest, kuidas me oleme otsekui müütide taaskehastajad. Olemegi. Mina olen hetkel faasis - ilus noor naine - ei tea mitte, mida selle kõigega pihta hakata.