Hinga

"Hinga," ütles Adolf. Regina hingas. Aeglaselt. Täpisteaduslikult. Ta ei saanud üldse aru, miks ta siin oli. Tuba oli kilekotikollane, rõve. Adolfil oli suits paremas suunurgas. Nad ei olnud päev otsa midagi muud teinud kui lakke vaadanud. Regina oli tükk aega maganud ja siis tõusnud, et midagi süüa. Ta ei mäletanud enam mida, aga see kleepus kurgulakke nii võimsalt kinni, et ta oleks lihtsalt nutma tahtnud hakata. Ja siis hakkas Adolf selga kloppima ja nõudma hingamist umbses toas. Tühjuse ootevalmis kurgus.

Regina tahtis karjuda, aga ta oli vait. Homme tuli nagunii midagi mõistlikumat teha. Homme tuli tööle minna. Olla. Inimeste keskel. Hingata. Vähemumbset inimeste õhku. Adolf sirvis järjekordset igivana Meie Meelt. Milleks? Nende kodu oli täis vanu ajalehti, siidsukkasid, mida mees ära visata ei lubanud. Palus ainult, et oleks kollased-kilekotikollased seinad, uni, hingamine, vanad ajalehed ja siidsukad. Miks? Miks nad kahekesti ei elanud, mis nendega viimasel kahel aastal saanud oli.  Ei midagi. Isegi lapsi nad ei teinud. Polnud huvitav.