Iga päev olgu seiklus

Mis ma Väikesest Printsist kaasa võtsin? Tunde, et iga järgmine päev võib olla seiklus, aga kõige esimene päev, mis on seikluslik, olgu tänane. Alati ei jõua. Eile olid järjekorrad jõudnud mulle kergelt kõrini, seisin letis ja teatasin rahulikult kliendile, et jah, hullumaja. Tema teatas, et mis hullumaja, väga rahulik ju... Noh, ju ta siis igapäevaselt raamatupoode ei väisa, siis ta teaks, mida tähendab rahulik. Igal juhul jah. Mudlum läheb aina paremaks ja ma mõtlen, et mu järgmise aasta kahele tegevusele vene sovetiklassika filmidele ja Smuulile. Mõlemad on väga kasulikud asjad, mida vaadata. Ja Vaapo Vaher on fantastiline ülespuhutud, hullumeelne ja väga hea - režissööride, näitlejate, näitlejannade tutvustaja. Kohe kohe tekib tunne, et oleks nagu mõne ogara ja imeilusa elu läbi teinud koos temaga. Kafavis - nojah... Carolina teda tõlkis ja võib-olla ma tõesti ei viitsi enam surmaga tegelda. Aga eile pärast Vanga-seriaali kolmandat osa jäin magama ja tundsin, et keegi on veel toas. Nüüd lähen oma sünnikoju Võrru ja mul on tunne, et ka seal on keegi. Mitte elav, surnu, aga täiesti täiesti olemas. Ohjah. Iga päev olgu seiklus.

Tuhkatriinu (läheb jah pisut isiklikuks kätte, aga...)

"Ma olen vist sinusse endiselt armunud," mõtles ta, mõtles juba vist seitsmendat kuud ja oli endiselt tulivihane, kõmmutas selja taga uksi, tundis võõrahirmu. Istus Nukuteatris ja nuttis nagu napakas, kui prints ja Tuhkatriinu laulsid ja prints laulis, et ta teagi, mida Tuhkatriinuga ette võtta, sest ta pole kunagi nii õnnelik olnud. Nuttis ja siis võttis ta tema taskuräti ja kuivatas pisaraid, et keegi ei näeks, et ta on haledat ja naljakat igatsust täis, vaatas väikseid plikasid, kellele teatri puhul kõige kenamad kleidid olid selga ostetud, lokid pähe tehtud, kes teda miskipärast tänaval tervitasid, ehkki ta ei mäletanud neid, võib-olla, raamatupoest, äkki keegi neist mäletas. Aga tema muudkui istus ja oli natuke kurb. Sest Tuhkatriinut lugedes olid nad vanaemaga koos nutnud - nagu kaks segast väikest last valge laudlinaga laua ääres, kus eelmine päev koos kahe venna ja isaga sünnipäeva napoleoni tordi saatel peetud oli. Nuttis nagu hull.

Bukowski ja luuletused

Jaa, ma saingi endale tänu Maretile imelise Charles Bukowski luulekogu ja ma sain selle Rahvaraamatust. See on muidugi see lause, mida MINA ei tohiks kirjutada ja teie ei tohiks lugeda. Aga kirjutagem ikka, nii igaks juhuks. Sain. Ja olen hirmusõnnelik, nagu ka ingliskeelse euroopa novellide kogumiku üle. Äge!  Hirmusäge oli ka Jurga Tumasonyté lugusid Juhan Raua tõlkes Värskes Rõhus lugeda. Oli mida lugeda. Tegelikult elame väga vinges kultuuriruumis - lihtsalt elame - me oleme nii väike rahvas, et viitsime igasugustesse rahvastesse süveneda. Või vähemalt mõned meie tõlkijad viitsivad. Selles on midagi uhket. Mina tunnen, et on, ja ilusat. Ja kui tolle euroopa novellide sissejuhatusse kirjutab kokkupanija, et üle terve Euroopa on lugusid, millesse süveneda, mida lugeda, siis on mul natuke naljakas. Ma ju tean seda, see on loomulik osa Loomingu Raamatukogu tõlgetest või Hendrik Lindepuust või Anu Saluäärest või Jan Kausist. Loomulik on, et meie keelde tõlgitakse, meie keeles loetakse, mis siis, et me alkojoomisega toetame oma kultuurkapitali ja sellekaudu Loomingu Raamatukogu.

*
Kui ma ilusaid 1920ndate riideid vaatamas käisin, oli seal video sellest, kuidas läti näitlejanna sai 70aastaseks 1928. aastal. Kõik olid moekalt riides - kõikides nendes KUMUkleitides, mida võib vaatama rutata, juba täna, juba praegu, jaanuarini välja. Võib. Võib. Aga jutus oli juurde räägitud, kuidas elu lihtsalt muutus pärast Esimest ilmasõda millekski muuks. Isegi riiete kandmine muutus millekski muuks. Juubilar oli läti rahvariietes, kõik teised aga üleeuroopaliselt riietes. Nii nagu praegugi ei tee eriti vahet norrakal hiinlasel sakslasel eestlasel riietuse järgi. Ja seal ma siis olen. Kadri Pettai küsib, et kas selliseid mittepidurahvariideid ka on? Mina küsin ka. Minkimine muide tuli ka moodi pärast Esimest ilmasõda ja see ei olnud enam ainult kõrgemast soost inimeste eripära või võimalus välja paista. Ja kogu selle teadmiste pagasiga jõuan ma kenasti kenasti vene filmi juurde "Revolutsiooni inglid". Selle juurde, kuidas naispeaosaline Polina Schneider toppis vaestele hantidele huulepulka näkku, lõikas imeilusal neiul juuksed ära ja oli üldse - tsiviliseeriv. Ehk siis,et kõik näeksid täpselt sellised välja, nagu see alumine pilt meile näitab. Mitte et nad varem ei oleks teineteise nägu olnud, aga siiski.

Minu eelarvamuslikku suhtumist riietessse ja sellesse, et kõik peaksid ühtemoodi moodsalt ringiaelema, te teate. Eks ma armasta jah või olen armastanud mehi ülikondades, kuigi nad võivad ka täiesti mitteolla ülikondades. Ja ma tean, et naine võib olla täpselt samamoodi tõsiselt võetav teatud riietes ja teatud moel meikides, aga sellegipoolest vahel, seda juhtub, eksole tahaks öelda, et naiselik saab olla ja ollaksegi väga erineval moel. Ja mina isiklikult olen õnnelik, et ollakse. 

Mõned küsimused
kiiluvad õhku kinni
ja rabelevad seal
nagu linnupojad
oksaraagudes
kasvamata
suuremaks
ja kriipides
teadvust
oma olemasoluga

mõned inimesed
kiiluvad õhku kinni
ja rabelevad seal
kuni kaotavad
oma olemise
ja minul
peaks kahju olema
ei ole

*
võib-olla oma järgmises elus
elan vanema vennaga
nagu praegugi
tolle vanaema korteris
ainult et see asub
ülitehislikus linnas
munana muna sees
ja järgmises elus
räägin talle
nagu praeguseski
naisõiguslastest
ja järgmises elus
naeran ja olen õnnetu
kui kellelgi
on hirm mõelda
naiselikult
võib-olla
ma ei tea
igal juhul unes
elasime vennaga
hiigelsuures munas
kus oli palju ruumi
nii naiste kui ka meeste
õigustele

*
muidugi on vaja harida
nii maad kui rahvast

mida see sisuliselt tähendab
topid kellelegi
huulepulga näkku
naine ju
muidu ei ole ju

muidugi on vaja harida
nii maad kui rahvast

mida see sisuliselt tähendab
topid kellegi ette
mõne ebatraditsioonilise
mõne homo
inimene ju
muidu ei ole ju

Vanatädide aegu

Vanatädideahastus eksole. See hakkas mul tegelikult Pöffist pihta. Siis ma sain aru, et tegelikult on meil raamatupoes veel väga väga väga toredad ja armsad ja nii edasi kliendid. Ainult jõulude ajal pole nad eriti toredad, nad ei pane tähele seda, et klienditeenindaja räägib kellegi teisega, kes ei ole klienditeenindaja, vaid vastupidi, kes on teine klient. Nad tuiskavad sisse ja nõuavad tähelepanu, olles ebaviisakad. Ja siis tekib selline plaaniline ebamugavustunne, millega ei oska midagi peale hakata, mille peale tahaks öelda, et kas te ei näe, et ma siin tegelen inimesega, et mul on mure, et mul probleem, et ma pean sellega toime tulema, et muidu juhtub midagi, et kas te ei saaks oodata, järjekorras. Ja nii ongi. Ja siis tekib see eriline vanatädideahastus. Täna tekkis ka. Vaatasin kahele tädile otsa ja mõlemad purskasid nagu ühest suust, et neil on midagi vaja, üks oli minu letis, teine ei olnud. Pärast otsisin tema ja tema raamatu üles ja enne seda viibutasin ühte kindlasse suunda, et kus see raamat olla võib ja siis ta läkski. Kui ma ta üles leidsin, siis teatasin nagu muuseas, et ei ole kena vahele segada/rääkida, kui klienditeenindaja pole veel teise inimesega ära lõpetanud. Ja nii ütlesingi ja tegelikult ta ei võtnud seda vist isegi isiklikult. Oli kuidagi rahuliku loomuga. Mõnus võiks isegi öelda. Teatas, et on oma lapselapse raamatuvaliku üle uhkegi. Kuulasin ta ära. Tundsin ennast õpetajana. Ja nii oligi.

(ahjaa üks tädi teatas eile, et me oleme halb kauplus, sest me ei müü saksakeelseid ajalehti ja mina isiklikult ei tea, kus Eestis saada Zeitungit või kedagi, kui ma ütlesin, et rahvusraamatukogus, siis sai ta mu peale vihaseks, See, kuidas ta lihtsalt ronis minu ja teise kliendi vahele, aru saamata elementaarsest viisakusest ajas minul isiklikult küll harja punaseks, aga proovi sa, proovi sa öelda, et teate, lubage mul inimesega lõpuni tegelda, oodake natuke, vaadake ise ringi. Täna ilmus ta jälle poodi ja kui mina avastasin, et ta ei ole püsiklient, siis sai ta mu peale lihtsalt vihaseks ja teatas, et me oleme endiselt halb kauplus, millele mina ei osanud muul moel reageerida, et jah, te juba eile ütlesite seda. Ei solvunud. Lihtsalt kobis minema ja mina mõtlesin, et ohjeesus.

Mind isiklikult häirib, kui kliendid lihtsalt kukuvad suvaliselt  ronima minu juurde siis, kui ma teisele inimesele raamatut pakun ja too asub otse mu kõrval. Aga see selleks, vahel ma tean kiiret vastust ja hullu ei juhtu midagi, aga vahel - nohjah, vahel... Aga jah, täna tekkis mul tõepoolest vanatädide ahastus, jube eelarvamuslik ja üldiselt ebamugav.)

Pöffil käis üks tädi, kes teatas iga mu filmisoovituse peale, et ahsoo, nii et te arvate, et peaksin nägema filmi lapsepilastajatest? (kui Etioopias 14aastane plika laseb maha oma isehakanud peigmehe pruudiröövi käigus) Debiilikutest? (märksõnaks on film albiinodest) võimatutest olukordadest tsiviliseeritud maailmas, kus naine saab kogemata lapse? (ja püüab sellega oma isiklikus komöödiashous toime tulla, minu meelest päris äge)

Igal juhul pärast sellist tädi kadus ära igasugune tahtmine kellelegi üldsegi midagi soovitada. No milleks. Aga samas kui palju elujaatavaid ja julgeid tegelasi oli ja on - nii Pöffil kui ka raamatupoes. Inimesi, kes ei karda käia Etioopias. Küsimus muidugi jääb - kuidas teatud emotsioonidega toime tulla. Mina küll ei tea. Mul on neid ka natuke liiast. Natuke hirmuspalju liiast.

(reedel käisime Triinuga Kumus, väga tsill oli, tõesti oli, ja siis kui ma poodi tagasi sõitsin, istus bussis selline vanatädi, keda ma armastan, kellest ma olen kirjutanud ka, naeratas sellise kavala kavala kavala näoga, nagu ta teaks mind ja siis mulle tuligi meelde, et tema soovitas kõigil pensionäriks hakata kunagi, kui ta minult Kurt Vonneguti ostmas käis. See oli hästi ilus nägemine! tema moodi tahaks vananeda, kavalalt kavalalt kavalalt)

Mis kuradi teine sugupool - mõnitate või?

Tõenäoliselt löövad feministid ja soouurijad mind selle jutu peale lihtsalt maha. Ja ma endiselt armastan Simone de Beauvoiri, aga ma ei usu, et naised kunagi on olnud teine või nõrgem või kuratteabveelmis asi - lihtsalt ei usu.

Mõnikord tunnen ma seda imelikku tunnet - näiteks siis kui ma üle pika aja lugesin katkendeid Simone de Beauvoiri "Teisest sugupoolest", siis miski minus jõnksatas. Kui ühel ilusal hetkel oled kasvanud kolmekümneseks ja ainus asi, millest suudad permanentselt mõelda on jaitso v smjatku ja teine asi, millest mõtled on kodus tehtud napoleoni kook ja kolmas asi on lihtsalt see tunne, et sind armastatakse, armastatakse, armastatakse ja see kodusus, kui isegi külmas ja kõledas toas on tunne, et kohe kohe astub uksest sisse vanaema, kes käsib riided selga panna ja kirikusse minna, kohe kohe - siis tundub, et kogu see kuradi ülikooliharidus, kogu see isa nõudmine, et kandku ma ometigi natuke meiki, värvigu küüsi, olgu funktsionaalselt elitaarne, unustagu omad menstruatsioonid ja muud hädad, et tegelikult pole oluline, kas kodu on korras või mitte, et mõistus on tähtsam. Aga süüa tahaks ja hästi, sooje riideid tahaks ja kalli tahaks ja seda tunnet, et hoolitakse tahaks ka. Ohjumalküll. Lihtsalt tahaks. Ja tavaliselt oskavad seda soojust kõige paremini edasi anda vanaemad ja emad ja vennanaised. Lihtsalt oskavad. Eks minagi pea õppima. Lisaks elitaarsele tarkusele, ka midagi ehedat, käegakatsutavat ja sooja - olema, tegema, mõtlema. Lihtsalt peab. Ja siis kui Kristina Viin teatab rahulikult, et Tavaliselt kui keegi ütleb, et oled väga naiselik, on tunne, nagu oleks midagi küljest ära lõigatud hoopis.

Ma ei saa sellest aru. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Bioloogiliselt - saame me lapsi sünnitada ja enda ümber mõistmist ja suhtlemisoskust kasvatada. Mehed ka, mehed ka, aga teistmoodi. Naise vägi on suur. Sellest saan ma aru, siis kui ma oma vanaema peale mõtlen või ema peale või isa naise peale või vennanaise peale. Lihtsalt ilma nendeta pole kodu ja kui kodu ongi ilma nendeta, siis nad on seal olemas, hingavad, soojad, isegi kui nad on surnud, isegi kui neid pole seal olnud viimased kümme aastat. Vanaema lubas, et ma hakkan teda igatsema, tal oli õigus. Enamus inimesi ei tea, mis tunne on igatseda ema, sest ta on neil terve elu olnud, enamus inimesi ei tea, mis tunne on igatseda vanaema, sest ta polnud NII tähtis, kui minule oli minu vanaema. Aga eelkõige - nad mõlemad sümboliseerivad minu jaoks kodutunnet. Isa on hoopis teist masti tegelane. Ma jumaldan teda. Piirituseni, mis võib hulluks ajada, aga ema ja vanaema. Nad lihtsalt on. Nad võivad olla surnud, aga nad on. Ja nad tulevad alati minuga rääkima, unes, kui midagi hakkab juhtuma. Ma igatsen neid, igatsen meeletult. Aga kui nad olemas oleks, siis ma ilmselt kardaks neid samamoodi, nagu ma vahel kardan vennanaist või vanatädi, kardan teravust, arvamust, täpsust, lööke allapoole vööd, seda, et ma olen petnud nende lootusi. Ja siis jällegi, et äkki ei ole.

Helistamishirm

Tegelikult peaks lihtsalt tõstma toru ja helistama. Ma ei tea ikka veel, miks ma oma vanatädi nii jubedalt kardan. Ilmselt olen ühel ilusal või siis hirmsal või siis vähemilusal või siis vähemhirmsal päeval täpselt samasugune nagu tema. Lihtsalt olen ja kõik. Ja siis oleks päris nõme, kui ma ei teagi, kes minu suhtes samasugune oleks nagu mina tädi suhtes. Ohjah. Aga hirm on. Totaalne. Juba viimased kolm aastat on. Ehkki ei peaks olema. Lihtsalt ei peaks. Andestamine on nõrkade suurim suutmatus, ainult tugevad võivad endale midagi sellist lubada. Aga jah. Helistamishirm. Helistamishirm. Helistamishirm. Helistamishirm.

sellised lood

sünnipäevad
ma tean küll, et varsti saab nädal täis
aga siiski
imetore on olla kolmkümmend
(ja jah, ma pean endale leidma lõpuks inimese, kes mind armastaks, vaba, ilusa, andeka, targa, seemendamisvõimelise, tööka, tubli, hoolitseva, hooliva, ohjah)