Tuhkatriinu (läheb jah pisut isiklikuks kätte, aga...)

"Ma olen vist sinusse endiselt armunud," mõtles ta, mõtles juba vist seitsmendat kuud ja oli endiselt tulivihane, kõmmutas selja taga uksi, tundis võõrahirmu. Istus Nukuteatris ja nuttis nagu napakas, kui prints ja Tuhkatriinu laulsid ja prints laulis, et ta teagi, mida Tuhkatriinuga ette võtta, sest ta pole kunagi nii õnnelik olnud. Nuttis ja siis võttis ta tema taskuräti ja kuivatas pisaraid, et keegi ei näeks, et ta on haledat ja naljakat igatsust täis, vaatas väikseid plikasid, kellele teatri puhul kõige kenamad kleidid olid selga ostetud, lokid pähe tehtud, kes teda miskipärast tänaval tervitasid, ehkki ta ei mäletanud neid, võib-olla, raamatupoest, äkki keegi neist mäletas. Aga tema muudkui istus ja oli natuke kurb. Sest Tuhkatriinut lugedes olid nad vanaemaga koos nutnud - nagu kaks segast väikest last valge laudlinaga laua ääres, kus eelmine päev koos kahe venna ja isaga sünnipäeva napoleoni tordi saatel peetud oli. Nuttis nagu hull.