Tõenäoliselt löövad feministid ja soouurijad mind selle jutu peale lihtsalt maha. Ja ma endiselt armastan Simone de Beauvoiri, aga ma ei usu, et naised kunagi on olnud teine või nõrgem või kuratteabveelmis asi - lihtsalt ei usu.
Mõnikord tunnen ma seda imelikku tunnet - näiteks siis kui ma üle pika aja lugesin katkendeid Simone de Beauvoiri "Teisest sugupoolest", siis miski minus jõnksatas. Kui ühel ilusal hetkel oled kasvanud kolmekümneseks ja ainus asi, millest suudad permanentselt mõelda on jaitso v smjatku ja teine asi, millest mõtled on kodus tehtud napoleoni kook ja kolmas asi on lihtsalt see tunne, et sind armastatakse, armastatakse, armastatakse ja see kodusus, kui isegi külmas ja kõledas toas on tunne, et kohe kohe astub uksest sisse vanaema, kes käsib riided selga panna ja kirikusse minna, kohe kohe - siis tundub, et kogu see kuradi ülikooliharidus, kogu see isa nõudmine, et kandku ma ometigi natuke meiki, värvigu küüsi, olgu funktsionaalselt elitaarne, unustagu omad menstruatsioonid ja muud hädad, et tegelikult pole oluline, kas kodu on korras või mitte, et mõistus on tähtsam. Aga süüa tahaks ja hästi, sooje riideid tahaks ja kalli tahaks ja seda tunnet, et hoolitakse tahaks ka. Ohjumalküll. Lihtsalt tahaks. Ja tavaliselt oskavad seda soojust kõige paremini edasi anda vanaemad ja emad ja vennanaised. Lihtsalt oskavad. Eks minagi pea õppima. Lisaks elitaarsele tarkusele, ka midagi ehedat, käegakatsutavat ja sooja - olema, tegema, mõtlema. Lihtsalt peab. Ja siis kui Kristina Viin teatab rahulikult, et Tavaliselt kui keegi ütleb, et oled väga naiselik, on tunne, nagu oleks midagi küljest ära lõigatud hoopis.
Ma ei saa sellest aru. Ma lihtsalt ei saa sellest aru. Bioloogiliselt - saame me lapsi sünnitada ja enda ümber mõistmist ja suhtlemisoskust kasvatada. Mehed ka, mehed ka, aga teistmoodi. Naise vägi on suur. Sellest saan ma aru, siis kui ma oma vanaema peale mõtlen või ema peale või isa naise peale või vennanaise peale. Lihtsalt ilma nendeta pole kodu ja kui kodu ongi ilma nendeta, siis nad on seal olemas, hingavad, soojad, isegi kui nad on surnud, isegi kui neid pole seal olnud viimased kümme aastat. Vanaema lubas, et ma hakkan teda igatsema, tal oli õigus. Enamus inimesi ei tea, mis tunne on igatseda ema, sest ta on neil terve elu olnud, enamus inimesi ei tea, mis tunne on igatseda vanaema, sest ta polnud NII tähtis, kui minule oli minu vanaema. Aga eelkõige - nad mõlemad sümboliseerivad minu jaoks kodutunnet. Isa on hoopis teist masti tegelane. Ma jumaldan teda. Piirituseni, mis võib hulluks ajada, aga ema ja vanaema. Nad lihtsalt on. Nad võivad olla surnud, aga nad on. Ja nad tulevad alati minuga rääkima, unes, kui midagi hakkab juhtuma. Ma igatsen neid, igatsen meeletult. Aga kui nad olemas oleks, siis ma ilmselt kardaks neid samamoodi, nagu ma vahel kardan vennanaist või vanatädi, kardan teravust, arvamust, täpsust, lööke allapoole vööd, seda, et ma olen petnud nende lootusi. Ja siis jällegi, et äkki ei ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar